Kildude mäng. Teine vaatus. Ematunne.

Uskumatult hea tunne on saada lapselt kõne, mille eesmärk on lihtsalt öelda: „Ma armastan Sind!”.

Eks selle taga on tegelikult usaldus ja turvatunne, mida me oma olemasoluga lastele pakume ja õhkõrn piir selle kõige murdmiseks, kuid minu jaoks on see väärtus, mis on mu elule täiesti teised värvid andnud.

Seepärast oli seekordne reaktsioon, kui lapsed tulid rääkima, et nad päevad ära kolima, sest ka see lastekodu sulgetakse, meile endile ka üllatus, sest meie jaoks üks ja ainus tee oli see, et läheme sinna kuhu lapsedki – mis omakorda andis lastele tõelise hingerahu ja üleminek uude koju on natuke leevandatud.

Kohe mitte ei saa ma viimastel päevadel üle mõttest ühel hetkel oma elus jagada armastust ja õnne  lapsega, kelle ellu ei ole seda eelnevalt rohkelt jagunud. Ma leian, et tegelikult on mul nii mõndagi mida ühe noore inimesega jagada. See on nüüd küll nii mõnegi osapoole suhtes ebaaus, vabandan väga, kuid ma arvan, et olen leidmas eesmärki, miks mu lapsepõlve nii palju „huvitavaid kogemusi” jagus. Jah, see kõik on vorminud minust selle, kes ma täna olen, kuid see „kogemus” saab anda veel paljugi..

Ja nii ma siis olen  siin. Kell on juba mõnda aega tagasi üle südaöö tiksunud, noored avastavad linnavõlusid ja mina  (vanainimene) nokitsen laste käsitöö kallal, teen väikeseid vigade parandusi, et kõik need vahvad kotid ja ehted, mida üheskoos oleme meisterdanud, jõuaksid jõuluturule, kus loodame igale südamest valminud ehtekesele uue omaniku leida, et siis üheskoos lastega kinno või teatrisse minna. 

Ei tea, kas ma soovin mõelda, et seal on midagi enamat või on see puhas kokkusattumus..Ühel õhtul üksi kodus olles ja tööd tehes oli esimesest hetkest tunne, et täna võiks olla päev kus oma emaga natuke lobiseda..möödus tunnike kui leidsin end mõttelt, et miks ta veel helistanud ei ole ja ilma eelnevaid kokkuleppeid omamata möödus veel pool tunnikest kui helises telefon ja seal ta oli...mu ema :) Temagi jaoks ei tulnud see uudisena, et täna tema kõnet ootasin, vaid temagi teadis, et see hetk on õige kõne jaoks..! See vist ongi tõeline ematunne..

Kildude mäng. Esimene vaatus. Avatud meel.

Meeles mõlgub üks lugu ühest suurfirma juhist, kes on öelnud, et inimene, kes NY’s tema juurde tööintervjuule taksoga sõites ei tea rääkida taksojuhi lugu ja ei tea tema naise ega laste nimesid, ei vääri kohta tema ettevõttes. Ühel päeval oma sõbra autojuhiga tööle sõites ja põgusa teekonna jooksul tema elust, lastest ja reisidest rääkides meenus mulle see lugu taaskord. Seekord oli aga midagi teistmoodi – ennem olin sellist avatust imetlenud kõrvalt, aga täna sai see lugu tõeks mu enda elus! 

Ja mulle meeldib see! Olen kui munakoorest tasa välja hiiliv tibuke  - igas päevas leian endas uue emotsiooni, mis laseb inimesi mulle samm-sammu haaval lähemale. Esialgu tundusid kõik tervituseks jagatavad põsesuudlused kui vägilaste armee, kes soovivad minu turvalisse maailma tungida ja kaitsemüüri mu ümber purustada, täna on tegemist uue armsa traditsiooniga mu elus.  Tänaseks on juba loomulikuks saanud ka inimesed, kes Su kõrval seistes oma sooje tundeid Sinuga jagada soovivad ja Sinu embusesse vajuvad. Mõnusalt turvaline tunne haaras mind enda rüppe kui sõbrale silma vaadetes  oma lugu rääkisin ja enda käe tema soojast peost leidsin. Veel kaheksa kuud tagasi oleks see mulle emotsionaalse šoki valmistanud, sest minu külmas maailmas tundus see katastroofiliselt üleliigne lähedus ühe inimese poolt. Täna ma naudin seda!

Võlgnen suure tänu ühele meie heale sõbrale, kes on soovinud oma maailma minuga jagada. Tema maailm on imelihtne ja samas imeline. Imetlen teda kadestusega –  iga emotsioon kuulub väljendamisele, ühel hetkel ta võib vihastuda, teisel hetkel kirglikult armastada, ta ei pea paljuks Sind kiita  - Su ilusat soengut, Su uut kotti või Su suurt kõhtu! Tema maailmas puuduvad sõnad ja korrektsed liigutused, aga neid ei olegi vaja! See on tema maailm ja see on nii külluslik – kõik laulud on tal selged, kõik tantsud oskab kaasa tantsida, tema käed kerivad ideaalsemaid lõngakerasid ning ta teab kaasa ‚rääkida’ igas keeles – ja ma ei tee nalja kui ütlen, et isegi Eesti keeles! Me ei vaja ideaalsust, peame lihtsalt nautima iseennast!

Ekseldes kirevas maailmas

Aeg-ajalt on mõistlik end tundmatus kohas vette visata ja vaadata kui avatult Sa tuled uute olukordadega toime, seda eriti just reisides. Eks igaühte ootab meid kodus mõnus voodi ja soe tuba, seda enam olen ma hakanud nautima reise külakestesse ja mägedesse, kus tingimused ei ole teps mitte mugavad, aga väärtused, mida inimesed oma lihtsuses Sinuga nõus jagama on – on rikkus kogu eluks. Ükski tee või saiajupp ei ole elus nii mõnusalt maitsenud, kui seda on nad siin teinud – istudes mägikülakeses majakese rõdul, nautides vaateid ning kaugust tsivilisatsioonist - teetassi kõrval. Ka hingele on vaja vahel kosutust! 

Eks olen seda ennemgi endas tähele pannud, aga pole selleks sobivaid sõnu leidnud, aga õnneks tegi seda üks tähelepanelik kuulaja minu eest -  minu meel on rohkem avatud väljapoole, teiste jaoks. Ja mulle meeldib see - võin teinekord enda arvamuse või emotsiooni tahaplaanile jätta, aga peamine, et armsad inimesed minu ümber õnnelikud on! Eks ta natuke omakasupüüdlik kokkuvõttes ole, sest oi kui hellalt paitavad meeli Sinuni hiljem jõudvad sõnad : "me igatseme Sind" või "tunneme puudust Su naeratusest ja rõõmsast meelest". Nende sõnade nimel olen valmis veel paljukski :)

Didi mati!

Pidu Sinus eneses

Meie elu üks suuremaid osasid on oma seikluses kohatud inimesed. See on ühtaegu väga rikastav, sest igal inimesel on oma lugu ja igaüks jätab maha endast jälje, mis esilagu võib tunduda märkamatuna.

Kohtasin mõned kuud tagasi toredat inimest, kes on viimased nädalad mu maailma rikastanud palju. Tema kõige tähtsam roll on olnud see, et ta on esimene inimene, kes on üritanud mõista minus toimunud muudatusi ja ta tegi seda suurepäraselt. Huvitav on omada vestlusi kogenud inimesega teemadel, milles ma ise esimesi samme teen, leida endas julgus ja enesekindlus uute ideede väljaütlemisel ja võtta vastu kogu advekaatne arvamus, mida üks respekteeritud inimene Sinust omab. See kõik annab enesekindlust juurde, et tee, mis ma enda jaoks valinud olen, vorbib minust ühel päeval inimese, kes ma olla tahan. 

Jah, kes ma olla tahan. Sest tegelikkus on ikka ja jälle see, et tammun rada, mis mul pimesi selge on ja millest ma nii väga kõrvale soovin astuda, et see on mind pimestanud ja halvanud mu keha, sest väljapääsu sellest ma lihtsalt ei tea.

Ja siin ma nüüd olen – mängin suursugust muutumismängu ja ikka ja jälle trambin jalgu iseeneses, sest olen astunud üle kõigist reeglidest, mis mind eneses piiravad. Silmad on küll avatud maailma poole, kuid süda elab varjusurmas edasi.

 

Muuseas, Tbilisis tuli lumi maha.

Nii särav ja kerge, nii sügav

ja mahe on rahunend meel.

Ma tantsisin taevas ja tules,

ma tuikusin tumedal veel.

Ah, kuidas ma pillasin helke!

Jäin põlema kõikjale.

Ei, Sinuta poleks ma jõudnud

siiani, endasse.

 (Doris Kareva) 

Reisimaania

Ühel ilusal hommikul hommikusöögi laua taga istudes vaatan, et miskit on eriskummaliselt väga hästi – sel hommikul jõin kohvi kohe päris-päris omade inimestega – külla olid saabunud Kai ja Tauno! Õnneks selliseid rõõmsaid hommikuid jätkus terveks nädalaks ja isegi pealegi!

Ja alati kui külalised on majas, siis tähendab see seda, et saab jälle seljakoti selga võtta ja Gruusiat avastama minna!  Seekordne tee viis meid Svaneetiasse – teoorias kuni Ushgulini välja, kuid praktika viis meid vaid Mestiani:) Nagu meid juba hellitavalt Lonely Planeti Eesti versiooniks kutsutakse, siis olin minagi Kaile ja Taunole uhke plaani valmis meisterdanud, mis neile väga valikuvõimalust ei andnud, aga õnneks nad ei kurtnud ka:)  Siinkohal vabandan ette, et seekordne postitus saab reisiinfoga üle küllatud ehk on kellegile tulevikus abi:)

Lahke perenaine

Mestia poole asusime teele öörongiga, mis meid Zugdidisse viis (rongipileteid saab soetada rongijaamast suure turu kõrvalt, pilet Zugdidisse 4-kohalises kupees maksab 11 lari inimese kohta, sõidu pikkus 9 tundi) ja sealt edasi maršutkaga (pilet 15 lari, sõit 4 tundi).  Bussijuhiga sai teel kaupa tehtud ja nii me tema vanematekodus ööbisime (keskmine kodumajutus maksab ilma söögita 20 lari inimene, koos õhtu-ja hommikusöögiga 40 lari).  Kodumajutuse eeliseks on see, et sa saad kohalike inimeste ja kultuuriga lähemalt tutvuda – nii meiegi end kohe pereemaga kööki hatšapuurisid meisterdama kauplesime. Ja muidugi ei saa tähelepanuta jätta kõiki neid imemaitsvaid roogasid, mida tõeline Gruusia perenaine pakub! Iga kord on nad erimoodi ja igale regioonile vastavad, aga üks on alati kindel mis kindel – kõik road on ülimaitsvad!

Küla rikkaim tüdruk

Seekordne matk mägedesse osutus tõeliseks puhkuseks – nii me Mestia lähedal mägedes jalutasime, mäeküljel uinakut ja piknikku pidasime ning loomulikult reisi kõrgehetkeks oli ühepäevane matk mägedes hobustega! (Hobuseid saab rentida külavahelt, tuleb lihtsalt küsida. Kui rentida vaid hobune, saab hakkama 40 lariga inimese kohta, aga kui giid sinna juurde, mis meil läks kokku 70 lari üks inimene).  Aga see kõik tasub end ära – need imelised vaated, kuldses rüüs puud, lumised mäetipud, päikese paiste, hea seltskond...njaa...mina olen valmis juba mägedesse kolima ja esialgset plaani sealt tagasi naasemiseks ei ole! Tagasi tsivilisatsiooni tõi meid väikelennuk, mis kõik vaated kahekordistas (pilet ühel suunal 75 lari, lennu kestus 1 tund, piletid tuleb ennem soetada Tbilisis Marriott hotellist Rustaveli tänaval).

Puhkus.

Kehva lugu Gruusia puhul on see, et aeg lendab siin kiiresti ja nii tuligi Kai ja Tauno teele saata. Seekord läks mul hästi ja lennujaamas sai juba kaupa tehtud ja kaks lahkuvat külalist 12 saabuva külalise vastu vahetatud – ehk külla saabusid endised kolleegid Eestist! Järgnesid neli väga tihedat ja lõbusat päeva, mis viisid meid David Gareji koobaskülla, Kahheetiasse külla nimega Velistsikhe, kus asub väike ja hubane kodumuuseum, kus saab lähemalt tutvuda ka traditsioonilise veinitegemise  protsessiga ning ettetellimisel ka korralikku Gruusia suprat nautida. Kui veeta öö Signagis, siis ainult meie lemmik kodumajutuses, nimega  David Zandarashvili (üks öö 35 lari nägu, hinnas hommiku, lõuna ja õhtusöök). Kui soovite tõelist Gruusia suprat kogeda, siis seal on see imelihtne – igal õhtul kaetakse külalistele pikk laud, peremees käib lauast lauda, tutvustab kombeid ja pakub enda poolt valmistatud kesvamärjukest. Järgmisena viis meie tee kaugele kaugele mägedesse, kus veetsime öö kinnitamata andmetel 800-1000 aasta vanuses kivitornis, mis oli äärmiselt super! (üks öö 25 lari nägu, söökideta). Üle poole aasta sain minagi uuesti käe valgeks autojuhtimises. Gruusia liikluskultuur on täiesti sobilik taasalustavale juhile – peamine on auto teel hoida, vooluga kaasa minna ja törts signaali aeg-ajalt anda:) Suunatulede kasutamise võib alguses täitsa välja jätta, eriti veel minu juhtumi korral, kus suunatulekang asus paremal pool ja kojamehed vasakul pool, sest kunagi olla see auto parempoolse rooliga olnud.... Aga kõigest hoolimata said sõidud sõidetud ja oma tagasihoidlikuse juures võin väita, et minu puhul oli tegu selle riigi parima riisiraketi juhiga:)

Nii kui külalised sai teele saadetud, saabus hinge ka tühjus. Äärmiselt tore on aega veeta armsate inimestega, kes siinoleku natuke lihtsamaks teevad:)  Seega kui Teil veel puhkuse plaanid tegemata, siis meie kodu on Teile kõigile avatud:)

Siin ja seal

Igati aus kaup oleks kirja panna oma emotsioonid päeval, kui on täitunud meie kuues kuu siin toredal maal. Ehk oleme oma rännakuga jõudnud poolele teele :)

Tänane päev on vallandanud minus üheainsa tunde – hirmutunde. Aeg tänaseni on liikunud ülimalt kiiresti - palju on käidud, nähtud ja tehtud ning seepärast teangi kui kiiresti on järgmised kuud möödumas ja see vallandabki hirmutunde. Või siis annab võimaluse ikka ja jälle Gruusiasse tagasi tulla, et kogeda uuesti kõiki neid külluslikult positiivseid emotsioone, mida oleme siiani kogenud!

Ilmselgelt võib tähele panna tõsiasja, et enam ei jõua paberilehele kõik emotsioonid, mida igapäevaselt kogeda võib, aga annan endast parima, et suuremad rõõmud ikkagi ka Teieni tuua:)

Meie suurimaks rõõmuks on endiselt meie lapsed. Tänaseks päevaks oleme saavutanud nendega imepärase ja usaldusväärse suhte, mis annab ilmselgeid märke, et lahkumine nendest saab raske olema. Seda enam hakkab mulle meeldima idee, et kaugel Eestis olles tuleb leida tee kuidas nende laste jaoks olemas olla ning samuti leida tee, kuidas igapäevaselt kasulik olla lastele, kes elavad Eestis samasugustes tingimustes!

Mida päevi edasi, seda enam hakkab minu elu laste ümber käima – kõik väljasõitude peale kulunud päevad peavad leidma topelthüvituse laste jaoks, kõik pühad, mis peavad saama tähistatud koos lastega, kõik ideed, mis peavad saama jagatud lastega jne. 

Meie aeg on paljuski sisustatud uhkete väljasõitudega, millest südamelähedasem viis meid laste juurde, kes mõned kuud tagasi lastekodu sulgemise tõttu Tbilisist 300 kilomeetri kaugusele, külla nimega Aspinza viidi. Tänaseks on seal meie lastest viisteist tükki, kes igapäevaselt tegelevad täitsa tavalise laste eluga – käivad koolis, huviringides, vaatavad tüdrukuid ja naabripoisse ja seda kõike maalilises külas mägede vahel kaugel linnamürast ja kärast. Täna nad ise veel aru ei saa kui õnnelikud nad sellise võimaluse eest on – mina läheksin kohe esimesel võimalusel tööle Gruusia mägede ja metsade vahele :) Mis on märk sellest, et enam ei piisa lühikestest väljasõitudest siia ja sinna – igas külas sooviks tegelikult kohal olla piiramatu aja, et lähemalt kohalike inimeste ja kutuuriga tutvuda,  sooviks piiramatult jalutada mägades, ööbida mägedes tähistaeva rüppes ning nautida kõike, mida paradiisil ühele  lihtsale Eesti tüdrukule pakkuda on!

Minu üheks suurimaks rõõmuks on endiselt külalised kodumaalt, kellega jagada kogu rõõmu, mida Gruusia mulle siiani pakkunud on ning kes lahkelt jagavad meiega oma rõõmu, mida nad tunnevad igast pisiasjast, mida nad siin kogevad – see on meiegi jaoks nagu rännak alguspäevadele, kus nautisime igat pisiasja ja emotsiooni, mida igapäevaselt kogesime J  Ja nii on mu tee eelnevate ja tulevaste nädala jooksul mind viimas veiniparadiisi Kahheetiasse, Svaneetia mägede ilu nautima ning ida poolset Gruusiat Aserbaidžaani piirist kuni Tšetšeenia piirini avastama.

Seda kõike on lihtsalt nii palju, et ei jõua korraga ära nautida :)

Abhaasia

Seekordne tee viis meid Abhaasiasse, maale, mis tekitab palju vastandlikke tundeid. Võtsin minagi mitu päeva hoogu, et andas selgusele jõuda, mida kõike Abhaasia mulle pakkus. 

Esimene kaja  mida Abhaasia kohta üldse kuuleb, on see kui ohtlik ta on. Ja nii endalegi korduvalt seda meelde sai tuletatud, kui maršutkaga imelise looduse keskel mägiteedel kilomeetreid sai mõõdetud – ühel käel kõrged mäed ja teisel helesinine vesi. Või kui südaöösel rannal piknikku pidada või juhusliku möödujaga võsavahele linnavaateid pildistama minnes jne. Eks ta praegugi veel on ohtlik grusiinidele, kelle pereliikmed on ühel hetkel abhaaside vastu võidelnud, aga turistidele ei saa ta kuidagi ohtlik olla, sest kõik kuurortlinnad on täidetud vene turistidega. Kokkuvõttes on Abhaasia kättesaadav kõigile, kel tahtmist jagub. Kes läheb sinna metsasid ja jõgesid ületades, kes läbi piiripunkti. Riiki sisenemine on lihtne, väljumiseks on vaja taotelda viisa. Esiteks täidad veebis ankeedi, ootad 5 päeva, saad loa riiki sisenemiseks, Suhhumisse jõudes lähed panka, tasud 20 dollarit ja lõpuks sisened ministeeriumi honnesse, kus passi  vahele paberitüki saad, mis annab Sulle ka loa riigist lahkumiseks. 

Oi kui uhke on see maa kunagi olnud. Alates uhketest kuurortitest, rannapromenaadidest ja sanatooriumitest kuni rikkaliku maani välja. Maa ja meri, mis on mitmekülgne ja viljakas. Annid on meie jaoks huvitavad ja mitmekülgsed. Minagi proovisin meie nädala jooksul ära kolm uut vilja enda jaoks: viigimari, mis korraliku Eesti maalapse jaoks on kättesaamatu; miski nimetu vili, mis suuruse poolest on kui apelsin, välimuselt nagu kõrvits ja maitselt melon ning järgmine nimetu vili, mida peremees lahkelt ‚nahhuiks’ nimetas.  Igatahes eestlastel, kellele tsaar 125 aastat tagasi maad jagas on vedanud – nad elavad justkui paradiisis. Või siis õigemini elasid. Veel eelmise sajandi esimesel poolel kui kaugel mägede taga oli eestlasi viie küla täie jagu, kus käis aktiivne seltsielu kultuurimajades ja seltsides ning koolis sulgaselges eesti keeles sai õppida. Tänaseks on Eesti külad täitunud suuremas osas ärmenite, abhaaside ja grusinatega. Aga sellegipoolest oli meeliülendav kuskil kaugel Vene piiri ääres kuulata Eesti keelt, rääkida inimeste elust ning kogeda nende  igapäevatoimetusi  ühe ööpäeva jooksul. Kaukaasia rahvas on ülimalt tore, soe ja sõbralik, aga ikkagi mulle meeldib eestlase vaoshoitus, mille taga on suured südamed ja piiritu lahkus! 

Tänapäeva elu nende inimeste jaoks on midagi muud. Noored on küladest lahkunud, ainus kõige toitvam amet on turismindus, mille tõttu kõik seal maal ääretult kallis on, tööd ei ole ning ainus kontakt välismaailmaga on läbi Venemaa. Egas kellegile ei meeldi kuuluda Venemaa hulka, aga sealsetele inimestele on Venemaa abistava käe ulatanud. Kui näiteks Abhaasia maksab pensioni 500 rubla, siis Venemaa annab 3500 rubla juurde jne., selles valguses on täiesti arusaadav, miks inimesed pigem Vene kui Gruusia poole hoiavad, sest tugi ellujäämiseks tuleb vaid ühelt poolt... Lihtsale põllumehel pole tegelikult üldse vahet,  kellele maa tema jalge all kuulub – peaasi et tema rahulikult oma elu elada saab ja perele söögi lauale.

Abhaasia on kindlasti avastamist väärt. Eriti uhke on seal käia, kui meeles mõlguvad hetked 20-aasta tagusest kogemusest. Aga sellest saab aimu ka niisama linnapeal jalutades, vaadates neid endises hiilguses hooneid ning  kuulihaavades maju, mis räägivad viimase aastakümne katsumustest.

Kõike, mida meie seal nägime, jagan lahkelt ka Teiega: fotoalbum

Toredad hetked

Meie Kristiina

Ühel ilusal päeval, mil algab nii paljugi uut, käisime meie oma imearmsa Kristiina sünnipäeval. Kristiina, tema õde ja veel üks armas neiu on meie esimesed kolm õnnelikku last, kes on endale uue kodu kasupere juures leidnud. Tema jaoks kõige parem kingitus üldse olime meie, kes ei pidanuks palju tema ja ta perekonnaga seda tähtsat päeva tähistada. Nad on  nii uhked oma uue ema, vanaema, vanaisa, õe, onu ja kogu kogukonna üle ja veel õnnelikumad oma toa ja harmoonia üle, mis nende elus käesoleval hetkel valitseb! Ja meil on rõõm, et saame nendega seda jagada, et oleme nende jaoks alati olemas.

Liisi maailma kõige parema koogitükiga:)

Ma arvan, et tegelikult vähesed inimesed kujutavad ette, kui vähe on õnneks vaja. Sel kaunil päeval oli tolle perega liitunud veel üks väike neiu, kes minu jaoks oli esimesest hetkest Liisi, sest ta oli nii meie Liisi moodi:)  Tüdruk, kes on oma viieaastase eluea jooksul kogenud nii mõndagi – liikunud ühest kasuperest teise, elanud tänaval, hüljatud oma ema poolt ja palju muudki, tuletas seda lihtsat tõde nii imehästi meelde. Oioi kui suur oli tema rõõm, kui ta uhket sünnipäevatorti nägi. Lisaks sellele, et suure tõenäosusega pole tema elus olnud hetke, kus kogu pere laua ümber istub ja tähistab mõnda tähtsat päeva, ei olnud tema oma elus kindlasti mitte näinud ka nii uhket torti – ja nii ta armsake laua ääres istus, kogu oma kõtukese vaid tordi jaoks hoidis ja käsi õnnest kokku lõi ja yess hüüatas kui taldrik koos koogitükiga lauale tema jaoks saabus. Ta oli nii õnnelik – šokolaad, sefiirist roos, tort ja nii temast maailma kõige õnnelikum tüdruk saigi!

Seegam nautigem seda kõike mis Teil on – te olete väga õnnelikud inimesed!

Puhkus Türgis

Juuli ja Maali väljamaal

No vähemalt puhkus Türgis kõlab oluliselt uhkemalt kui puhkus Batumis:) Ja kuna Türgi piir nii väga lähedal Batumile asub ja kõik kohalikud seal osturetkedel käivad, siis oli patt seal isegi käimata jätta.

Ja nii me teele teisipäeva hommikul asusime, hääletades muidugi. Seekordne hääletamine oli natuke teistmoodi, sest vahepeal oli meie uus sõbranna pikad lood meile rääkinud, kuidas kunagi ei tohi istuda autosse kus ainult kaks meest on ja tema  telefoninumber sai kiirvalikusse lisatud. Kokkuvõttes eirasime kõiki reegleid ja istusime musta Mercedese tagaistmel kus kõrva pröökis kellegi härra poolt lauldud vene keelsed romansid..... ja lublju tebjaa..., esiistmel kaks noormeest, metsa all piknik jne. , aga ikkagi oli muretsemine  asjatu ja kohale elusalt jõudsime.

Turist uhkuses

5 lari soeng

Batumi on uhke, oi kui uhke. Raha, mis sinna riigi poolt investeeritud on, on asja ette läinud. Lõpmatuseni pikk promenaad, uhked kohvikud rannal, parimad hotelliketid oma uhkete hotellidega, kõrghooned, mis kuidagi olustikku ei sobi, aga see-eest luksust linnapilti lisavad jne. Aga eesmärk on täidetud ning linn  inimesi täis. Eks meiegi puhkus kulges enamjaolt ühest puhvetist teise. Et ikka puhveti jaoks ilus olla (loe: liiga laisk et ise iluprotseduure teha), külastasin uhket ilusalongi. Kui tavapäraselt istud tooli, kallutad pea tahapoole, et juuksur su pead pesta saaks, siis seekord nii ei läinud. Selle asemel pani juuksuri proua kohvikannu tulele, kallas sooja vee ämbrisse, kummardusin kraanikausi kohale ja proua hakkas kopsikuga vett pähe uhtuma. Aga tulem oli ikka üks – sonks oli peas ja rahakotist 5 lari (2€) kulunud :)

Ja nii end kaks päeva rannakividel kõrvetatud sai, uhkeid mojito’sid nauditud ning öö rongis loksutud, et tagasi Tbilisis laste juures olla:)

Uued sõbrad

Ühel ilusal päeval saabus meie ellu täiesti ootamatult Ingel nimega M. Inimene, kes pakatab elurõõmust ning on täis lahkust, hellust ja armastust. Tänu temale tutvusime meie uute imearmsate sõpradega, kel vanust vaid mõned päevad või mõned kuud, kuid kelle jaoks soovin olemas olla nii palju kui võimalik. 

Eneselegi ootamatult alustasime ühel päeval vabatahtlikult tööd ühes lastekodus, kus elavad väikesed ilmakodanikud sünnist kuni 6-aastaseni. Hoolimata nende kurvast saatusest on iga nendega koos veedetud hetk täis rõõmu ja naudingut nii et iga pisemgi raskus saab seljatatud kergesti! Tööalaselt on hea silmaringi avardamise mõttes toimetada ka lastega, kellel on täiesti teistsugused vajadused.  Lisaks kõigele on huvitav vaadata ennastki kõrvalt, mis emotsioonid minus avalduvad kui üle väga pika aja jälle ühe kuu vanust maailmaimet süles hoian ja ta suule naeratust meelitan. Ma olen väga tänulik kõigi nende võimaluste eest, mida siin kohatud inimesed meile pakuvad. Maailm on täiuslik kõigi armaste inimestega meie ümber. Aitähh, et Te olemas olete!

Kusagil Tšetšeenia piiri ääres..

...on üks küla nimega Shatili. Tbilisist 150 km ja 7-tunnise autosõidu kaugusel, kus elab 15 peret. Ehk kusagil middle of nowhere, aga sellegipoolest maaliliste vaadete ja imeliste loodushäältega koht paradiisis.

Meie tee algas Tbilisist nagu ikka – hääletades. Suur maantee oli lõbus. Kõrvalmaantee algus oli ka lõbus, aga iga kilomeetriga vähenes ka autode arv teel, kuni selleni, et tunnis liikus teel vaid mõni üksik auto. 

Vana hea Kamac

Sellest hoolimata jõudsime sihtpunkti, nii üllatav kui see ka ei ole ja selleks kulus vaid seitse tundi ja üheksa autot. Tänaseks võib öelda, et meie õnneks, hääletasime end viimaks ühe piirivalvuri natšalniku auto peale, mis meid viimased 70 kilomeetrit edasi viis. Need viimased kilomeetrid on kõige hullemad – kitsas ühesuunaline mägitee, mis loksutab Su läbi päris korralikult, kus kiiruseks on  30-40 km/h, kuid vaated mis kõikjale avanesid – seda peab ise kogema, et seda mõista. Vahepalaks vahetasime teel autod ja meiega liitus veel üks piirivalvur, kellel paguni peal oli rohkem tärne kui „natšalnikul”. 

Piknik

Seda enam olime viisakad ja võtsime vastu kutse kõige kõrgemas punktis (2300km) pidada väike piknik, et natšalniku natšalnikuga kaks pitsi viina võtta ja tooste Gruusia auks meisterdada:) Piirivalvurite auto kõige suuremaks eeliseks on see, et nemad peatuvad iga üksiku maja juures, käivad vaatavad pererahva üle ja viivad neile vajadusel süüa-juua. Omapeaga polekski tähele pannud, et mõnes onnis ka inimesed elavad, aga koos piirivalvuritega sai nende inimeste elu-oluga lähemalt tutvuda.

Kohale jõudes ootas meid kodumajutuses juba tuba ja maitsev õhtusöök. 

Vanalinn

Selle küla uhkemaks vaatmisväärsuseks on 800- aasta vanused tornid ehk vanalinn, kus veel mõnedkümned aastad tagasi inimesed elasid. Tegelikult elavad praegugi - suviti ja suviti saab sealsetes tornides ka toa üürida ja nautida elu rahus ja vaikuses nagu inimesed ennem meid on sadu aastaid teinud.

Vaade alt

Vaade ülevalt

Teiseks vaatamisväärsuseks on selles piirkonnas külake nimega Mutso. Kinnitamata andmetel on see 11-18 kilomeetri kaugusel Shatlist. Võtsime selle tee esialgu ette jalgsi, nautisime imelist loodust, tegime pilte kuni möödus meist üks maršutka, kes meid peale korjas ning sihtpunkti ja tagasi viis. Sihtpunktis ootas meid kõrgel, kõrgel mäe otsas järjekordne tornküla ja sinna minek ning sealsed vaated –imelised ma ütleks!!! 

Teel.

Teise päeva õhtuks võttis natuke muretsema, et kuidas me küll linna tagasi saame, sest autosid Tbilisi suunas seal väga ei liikunud, maršutka on ka alles paari päeva pärast tulemas.... Aga sellest ei tasu end seljakotiga rännates häirida lasta. Kuidagi saab ikka, esmatähtis oli veel üks öö seal vaikses külakeses loodushäälte rüppes veeta ja lihtsalt lasta vaimul puhata. See on see osa, mida ma väga naudin. Ei ühtegi plaani, ei mingit muretsemist, lase lihtsal asjadel endaga juhtuda. Seepärast iga kord kui koduuksest seljakott seljas  välja astun, tuleb mu suule naeratus, sest tean, et kõik mis meid ees ootab on imeline ja seiklusrikas!

Ja lõpuks läks meil väga hästi – koju tõi meid sama piirivalvur, kes oli meid ka külla toonud. Teel tagasi ta täiesti lapsendas meid – ostis meile teel jäätist, Coca-Colat ning nätsu ning linna ääres meid maršutka peale pani, mis kodule meid kõige lähemale tõi, koti täie ploome ja õunu kaasa andis ning maršutka sõidu meie eest tasus. See on tõeline Gruusia külalislahkus, sest nad lihtsalt ei lase sinuga miskit halba juhtuda!

Seiklusjutte maalt ja merelt

Inimene õpib ja kogeb uusi asju kogu elu, ei saa minagi selles erandit teha. Nimelt käisin oma esimesel matkal hääletades! Nalja sai palju. Algaja õnnele kohaselt toimus kõik imelihtsalt ja imekiiresti ning ülimalt turvaliselt. Aga kurjad keeled räägivad, et nii pidigi olema:)
Muidugi oli meil esialgu plaan kuhu me minna võiksime ja milliseid uusi kohti avastada, aga siis tuli esimene tõrge - ehk me ei saanud lennukipileteid, millega Mestiast Tbilisisse kindlaks kuupäevaks tagasi lennata. Kuna Mestia asub Tbilisist 10-tunnise bussi sõidu kaugusel ja meil kogu reisiks vaid 4 päeva aega oli, siis loobusime sellest plaanist. Ehk alata võis vabakava voor:)

Punane on meie esilagne plaan, mis loomulikult ei täitunud. Roheline on käidud tee ning kollase üle me oma teekonna jooksul tõsiselt mõtlesime, kas minna või mitte:)

Poti vaatamisväärsused

Nii me teisipäeva pärastlõunal maantee ääres näpud püsti seisime. Jõudis Mirjam juba kurjustada, miks möödunud viiest autost ükski meid peale pole võtnud, kui kuues juba peatus ja nii me tunnikese pärast Goris maandusime. Käisime poes, seisime tee äärde ja kohe peatus ka järgmine auto, milles kaks toredat härrasmeest, kes Potisse sõitsid. Pika 4-tunnise sõidu jooksul muutus meiegi esilagne plaan Zugdidisse jõuda, sest väljas oli pime ja Zugdidi kaugel ning lahke härrasmees pakkus Potis oma korterit meile öömajaks, siis ei saanudki meil miskit selle vastu olla, et öö Musta mere ääres veeta:) Poti on küll tore sadamalinnake, kuid kahjuks pole seal suurt miskit vaadata.

Hetk, kus võib tõdeda, et elu on imeline!

Nii me „jahtklubis” õhtu lõpetuseks pokaali veini nautisime. Jahtklubi tähendab ühte kohalikku kaatrit, ühte Ukraina kaatrit ja ühte jahti:)

Esimese päeva õhtuks olime läbinud 300 km kahe autoga ning kulutades selleks vaid 6 tundi ja 9 larit.  (matemaatika huvilistele, siis 1 lari = 7 krooni või 1€ = 2,35 lari; kõik summad on kulud kahe inimese kohta)

Paradiis, eriti veel kui pole 4 kuud merd näinud

Järgmisel hommikul näitas peremees meile veel lahkelt linna ja viis tagasi maantee äärde, et saaksime oma reisi Zugdidisse ja mereäärsesse külakesse nimega Anaklia jätkata. Olime juba 5 minutit hääletanud, kuid keegi meie vastu huvi ülesse ei näidanud, kui ühel hetkel seljatagant üks auto tagurdades lähenes. Olid noormehed meist mööda kihutanud, kuid siiski nad arvasid, et ei saa meid tee äärde jätta:) Ja seiklus võis alata. Kohe kiiresti selgus tõsiasi, et üks noormeestest oli 90-ndate alguses TTÜ’s õppinud ja kogu tema hing oli täis helgeid mälestusi Olümpia hotellist ja Viru-varieteest. Ou my god. It’s crazy. Unbelievable. Nende imestuste järgi veetsime me järgnevad päevad tema ja ta perega, sest tõeline grusiin ei saa oma Eesti sõpru laia ilma peale jätta ja nii meie eest hoolt kanti. Ja loomulikult me Anakliasse ei jõudnud. Jõudsime koos Eestis käinud noormehe ja ta sõbraga ühte väiksesse külla, imelisse inimtühja randa, kus lõbusalt aega kuni päikeseloojanguni veetsime. Merd lihtsalt peab armastama.


Nii me hilisõhtul perre saabusime. Lubagem tutvustada peret: pereema ja pereisa (imearmas paarike umbes vanuses 65 – vanemad nad olla ei saanud, sest kuskil mägedes elas veel vanaema, kes aktiivselt tegutseb); perepoeg, kellest eelpool ka juttu juba tehtud; peretütar koos väimees-poisi ja kolme lapsega. Igatahes olime väga oodatud ning nii me märkamatult kaheks ööks nende pereliikmeteks saime.

Teise päeva õhtuks olime läbinud ühe ainsa autoga 140 kilomeetrit ning kulutanud kokku 2 lari.

Kolmandal päeval otsustas lahke perepoeg meile oma mägiküla ja koske näidata. Nii garaažist uhke Žiguli välja aeti, väimees-poiss rooli panti, nutikate perenaiste poolt ka kaks last meile kaasa anti ning nii kogu kupatusega väljasõit võis alata. Kui olime mägijõele juba õite lähedale sattunud, otsustas perepoeg teed küsima minna. Läks poolt tundi mööda ja suundus ka väimees-poiss teed küsima ja perepoega otsima. Läks veel 15 minutit, kui otsustasime lastega (14 aastane neiu ja 4 aastane potensiaalikas gruusia mees), et lähme vaatame ise, kus see jõgi on. Nii me paar tunnikest külmas jões suplesime ja piknikku lastega pidasime, kui ilmusid ka perepoeg ja väimees-poiss välja. Au olgu selle tšatša tegijale, sest ma pole varem näinud, et üks vägijook nii kiiresti ja nii põhjalikult kaks mehepoega murda võib. Ja nii ei jäänudki kangetel Eesti naistel muud üle, kui ise uhke Žiguli, lapsed ja kaks purjust vägilast külast linna sõidutada:) Kodus ootas meid megreelia õhtusöök ning kogu ülejäänud pere. Õhtu lõpetuseks näitas lahke peretütre tütar meile öist linna.

 

Külm, aga parim jahutus 40 kraadises kuumuses

Kolmanda päeva õhtuks olime sõitnud 75 kilomeetrit ning kulutanud 9 lari.

Kohustuslik vaatamisväärsus Zugdidis

Kahjuks pererahvas keelas meil hääletamast tagasi Tbilisisse ja nii juba varahommikul oli pereisa naabrimehega diili teinud, et tema maršutkas, mis lõunapaiku väljub, ka kaks kohta meie jaoks on. Suurest austusest pereisa vastu, istusime maršutkasse ja nii me 6-tunni pärast kodulinnas olimegi. Loomulikult ennem lahkumist söödeti meil kõhud täis, täideti külma kaevuveega meie pudelid, anti kotike puuviljadega teele kaasa ning lahkumiseks kogu pere ülesse rivistati ja garaažist uhke Žiguli ka välja aeti, et 500 meetri kaugusele bussipeatusesse viia:) 

Neljanda päeva lõpuks oli seljataga 300 km; 6 tundi 40+ kraadises kuumuses martšukas; rahakotist läinud 30 lari.

Üks imetilluke osa külluslikust suprast

Meie jaoks kõige suuremaks imestuseks sai see, kui laupäeva hommikul kirikusse meie kohaliku sõpranjega läksime, siis tema vapralt omaalgatuslikult peatas tee ääres meile auto, mis meid kiriku ukse ette viis. Seega, isegi kirkusse saab hääletada end:) Meie sõpranje kodukirikus  toimus sel laupäeval aasta kõige suurem sündmus, mille raames peale teenistust kaeti kirikuhoovis laud sadadele inimestele - joodi veini, nauditi imemaitsvat suprat ning suheldi inimestega. Oi kui tore on sellistesse olukordadesse juhuslikult sattuda:)