Tomatisupp

Olen varemgi öelnud, et isegi lihtne kodupoe külastus võib meeldejääv olla. 

Tänaseks on meie kodujuurviljaputkas maffiamehed välja vahetatud paari toreda härrasmehega, kes järjekordselt (9 kuu jooksul viiendad) üritavad edukat äri juurvilja müügiga ajada. Igatahes on juurikate ost meie jaoks imelihtsaks tehtud. Nimelt kui peaks juhtuma, et ühe päeva jooksul käivad juurikaid ostmas nii Merike kui Mirjam (varjunimedega Marina ja Mariam), siis hilisemale ostjale kantakse alati ette, mida juba Marina või Mariam soetanud tänase päeva jooksul on, et me topeltoste ei teeks! Ja alati nad lahkelt pakuvad, mis ühe või teise toidu jaoks paremini sobib! Ja alati pistetakse kotti kingituseks mandariin või paar.  Ja nii need imemaitsvad road valmivad. Mul on mu tüdrukutest täitsa kahju, sest vaesekesed peavad minu kulinaarsete katsetustega kaasas käima. Aga vähemalt on nad alati veendunud mind köögis nähes, et ma nagu teaks, mida teeks. Kuna minust on saanud märkamatult meie tulude/kulude kontroll, siis meie õhtusöökide aluseks on lisaks lihtsusele ja „kapid tühjaks” põhimõttele saanud ka toidukorra soodne hind. Tänaseks õhtuks valmis maitsev 5 lari (2.5€) tomatisupp, mida ma varem kindlasti teinud ja suure tõenäosusega ka söönud ei ole. Aga kuna kohalik maitseainete valik on rikastatud hatšikaga, siis on raske mitte maitsvat rooga teha :) Tulem sai järgmine:

Maavälised olevused

Kuidas muudmoodi Sa nimetad kahte kummalist neidu, kes  inimtühjades suvekuurortites seljakotid seljas talveilma naudivad ja seda veel pühade ajal? Igatahes kohalikud oli hämmingus ning üleküsimist vajas see korduvalt, et kellega tegu on :)

Aga meid see ei häirinud, sest meid oli reede öösel järjekordne spontaansuse hoog tabanud ja nii me laupäeva hommikul Musta mere äärde suuna võtsime. Uus aasta tõi endaga teadmise, et meie aeg siin saab õigepea otsa ja nii oleme hüvastijätuvisiite tegemas, selleks korraks – et siis tulevikus oleks hea  armsatesse ja tuttavatesse kohtatesse naasta. 

Isegi peale üheksat kuud üllatab Gruusia oma külalislahkuses meidki. Hääletades kaob su spontaansus ruttu, sest kohalikud võtavad Su enda südameasjaks ja korraldavad Sinu eest kõik. Nii üks rekkajuht meid järgmise rekka peale oli paigutanud, kui ühtäkki kohvipeatuses naases juhi juurde mees, kes selgel häälel teavitas, et need kaks tüdrukud, kes siin autos on, tulevad nüüd minuga! Sest eelmine rekkajuht oli teinud kõne oma sõbrale, ega ta juhuslikult Kobuletisse ei ole minemas, sest rekka milles me istusime päris täpselt sinna ei läinudki. Ja nii meid ühest autost teise manööverdati. Meil, iseenesest mõistetavalt, sõnaõigust ei olnud.

Käed, millesse manööverdustega sattunud olime, olid lahked. Lisaks kõigele heale ja paremale, millega meid sõidu ajal kostitati, maandusime ennem sihtpunkti jõudmist ka supra lauas. Olime jõudnud külla sõbra perele, kes ootamatuid külalisi lahkelt kostitasid. Seal lauas istudes ja 20-aastast peretütart vaadates tundsin ma esmakordselt end kui maavälise olevusena. Tüdrukuga, kellega mul vanuse poolest nii väga suurt vahet ei olegi, kuid meie maailmasid võrreldes tundus vahe pöörane..  Neiu, keda ema oma käe järgi heaks perenaiseks välja koolitas, kelle silmades unistus printsist ja uhkedest pulmadest peegeldus ning kes suurte silmadega eriskummalist maailma Fashion TV näol imetles, oli kaugel minu maailmast.  Istun seal lauas kui täiskasvanud naisterahvas, kes peremeestega tooste meisterdab, kel silmis kõik naiivsed lootused purunenud  ning kelle meel liiga kogenud. Ilus oli vaadata lootusrikast hella tütarlast, kes võimalusterohke maailma poolt puretud ei olnud.

Kuna kohalikel on kombeks uut aastat ka vana kalendri kohaselt tähistada, siis meiegi endas kutsumuse leidsime  - kuna tegemist oli uue aasta teise päevaga, siis kõigil oli hea meel seda kahe kena noore naise seltsis veeta, et nende aastasse palju ilu ja õnne jaguks. Meiegi nautisime järjekordse uue aasta teist päeva, sest olime seiklusrohkelt ja rõõmsal meelel taaskord koduteel, kuhu vaid toredaid inimesi ja vahvaid juhtumisi rohkelt jagus. Kohe hea meel on ees ootava aasta üle :)

Uue aasta teel..

Võta Sa kinni mis kihk see on, aga kohe üldse ei ole viimasel ajal püsivust linnas olla, vaid nii kuis võimalik rändab seljakott selga ja jalad võtavad suuna linnast kaugele-kaugele.. 

Gudauri

Niisiis viis meie tee esimest korda suusakuurortisse nimega Gudauri meid mõned nädalad ennem aasta lõppu. Eesmärgiks oli tutvuda kõigi võimalustega, mis kuurortil meie suusahuvilistest sõpradele pakkuda on. Võimalustega sai kokkuvõttes  tutvus loodud, kuid peale poole tunnist maršutka sõitu selgus tõsiasi, et  seekord ei viinud meie tee meid mitte Gudaurisse vaid hoopis teise talvekuurortisse nimega Bakuriani :) Erinevate juhuste kokkulangemisel olid nimed meie suul sassi läinud ja meie nädalalõpu väljasõidule rohkem spontaansust lisanud. Ja spontaansus meile meeldib, kohe väga! 

Ma olen kohalikku kultuuri juba nii palju sisse elanud, et enam isegi mitte ei imesta kõigi juhtumiste üle, mis meid meie väljasõitudel saadavad – nad on lihtsalt nii suurepärased, soojad, lahked ja kohati uskumatud, kuid samas on neid raske jagada, sest inimeste jaoks, kes ei ole seda kõike ise kogenud, on nad kohati mõistmatud..

Vana-aasta õhtu

Kuid meie mõistame ja januneme nende seikluste järele..Ja nii me mõned päevad ennem aasta lõppu võtsime uuesti jalge alla tee Gudaurisse – ja sinna ka seekord  jõudsime! Igatahes oli tegemist igati toreda algusega meie aastavahetusele. Aastavahetusele, mille veetsime Signagis koos oma Gruusia perega, sest neli päeva koos nendega ja nende traditsioonidega kinnitas seda veelgi, et  oleme sinna alati oodatud kui pereliikmed. Sellele kogemusele on raske väärtust anda – igatahes on see kogemus, mis meie jaoks on hindamatu!

Kui esmapilgul tundub, et Gruusia kultuur on midagi eriskummalist, soe ja külalislahke, siis iga uue kogemusega süveneb minu veendus enam, et sarnasus meie ja siinse kultuuri vahel on suurem kui arvame. Samuti nagu meie jaoks, on grusiinide jaoks jõuluaeg perega koosolemiseks, kuid aastavahetusega on omad lood :)  Aasta viimane päev on kogu pere jaoks toimetuste rohke – sest maitsvad söögid peavad valmima ja kuusepuu peab tuppa toodud olema. Ennem südaööd ehitakse kuusepuu (nazvis thre) ja headele lastele tuleb külla jõuluvana (tovlis papa). Aastavahetusel vaadatakse üle kogu küla tulevärk ja siis on aeg oodata aasta kõige erilisemat külalist (mekle) – ehk esimene külaline, kes uuel aastal majja astub on kogu uue aasta sümboliks. Eriti oodatud on väikesed lapsed ja tugevad noored mehed, kes majja lasteõnne tooks, kuid meie pere vajas naisteõnne, sest peres on sirgumas kaks kolmekümne aastast perepoega, kes endale veel õiget kaasat pole leidnud, seega oli seekord au meil mekle rolli täita :) Ja siis läheb lahti supra, mis kestab kogu terve päeva, sest kombeks on esimesel jaanuaril oma sõpru ja armsaid inimesi külastada. Meie purustasime küll kõik rekordid, sest veetsime esimesest jaanuarist 16 tundi laua taga! Jah, ma ei tee nalja – 16 tundi! Selle aja jooksul kohtusime naabrite, kaugemata ja mis kõige tähtsam - lähisugulastega, sest koju saabusid üle pika aja ka kaks perepoega!  ..

Gruusia rahvatarkus ütleb, et kõik mida Sa koged teisel jaanuaril, peegeldab Sinu uut aastat! Nii ma eelmise aasta 2. jaanuaril interneti avarustes vabatahtliku tööga lähemalt tutvust tegin ja enda jaoks õige pakkumise leidsin. Igatahes minu aasta on olnud imeline ja hea. Suured tänud kõigile, kes mind selles hullumeelses ettevõtmises on toetanud ja erilised tänud Mirjamile, kes minuga kõik need seiklused on läbi teinud ja ‚Minu Gruusiale’ omamoodi näo andnud! Suured- suured tänud!

Vanatüdruku aastavahetus - kass on, kamin on, aastavahetuse programm on - mis sa hing muud ihkad:)

Head uut aastat kõigile!