Olen nädalaid
sõnu ja emotsioone valinud, mis mind viimastel nädalatel Gruusias ja esimestel
nädalatel kodus on saatnud. Ega vist muudmoodi saagi, kui vaid tunnistada
endale, et valus on. Väga valus.
 |
| Tbilisist pani meid teele kevad.. |
Mis siis nii väga
hingele haiget teeb? Kindlasti lahkumine kõikidest armsatest inimestest
Gruusias ja eriti just lastest, kellega võibolla kunagi meie teed enam ei
ristu. Kuid enim teeb haiget tunne, et mu elus ei ole mitte midagi kindlat. Ei
ühtegi säravat ideed tulevikuks, ei ühtegi tegutsemisplaani. Inimsuhted, milles
oled kogu elu kindel olnud, ilmutavad ühel hetkel oma hapruse märke. Ning meie
habras elu, milles tihti mõtet ja sihti otsime, kuid mille lõpp võib olla
ootamatu ja valus.
Elu on näidanud,
et ellujäämisinstinkt on minus tugev ja alla ma nii lihtsalt ei anna, aga nii
hell etapp elus paneb mõtlema nii mõnelegi tähtsale aspektile, millele häid vastuseid
minus endas hetkel ei leidu.
Kuhu edasi? Jah edasi, sest tagasi minek oleks
põgenemine ja see tee pole minule. Eks tuleb otsast alustada ja tean, et nii
kaua kui säilib minus tahtejõud ja rõõmus meel, siis õigepea olen rajal, mis
pakub mulle naudingut ja rõõmu. Seega kohtume muinasjutumetsas!