Seiklusjutte maalt ja merelt

Inimene õpib ja kogeb uusi asju kogu elu, ei saa minagi selles erandit teha. Nimelt käisin oma esimesel matkal hääletades! Nalja sai palju. Algaja õnnele kohaselt toimus kõik imelihtsalt ja imekiiresti ning ülimalt turvaliselt. Aga kurjad keeled räägivad, et nii pidigi olema:)
Muidugi oli meil esialgu plaan kuhu me minna võiksime ja milliseid uusi kohti avastada, aga siis tuli esimene tõrge - ehk me ei saanud lennukipileteid, millega Mestiast Tbilisisse kindlaks kuupäevaks tagasi lennata. Kuna Mestia asub Tbilisist 10-tunnise bussi sõidu kaugusel ja meil kogu reisiks vaid 4 päeva aega oli, siis loobusime sellest plaanist. Ehk alata võis vabakava voor:)

Punane on meie esilagne plaan, mis loomulikult ei täitunud. Roheline on käidud tee ning kollase üle me oma teekonna jooksul tõsiselt mõtlesime, kas minna või mitte:)

Poti vaatamisväärsused

Nii me teisipäeva pärastlõunal maantee ääres näpud püsti seisime. Jõudis Mirjam juba kurjustada, miks möödunud viiest autost ükski meid peale pole võtnud, kui kuues juba peatus ja nii me tunnikese pärast Goris maandusime. Käisime poes, seisime tee äärde ja kohe peatus ka järgmine auto, milles kaks toredat härrasmeest, kes Potisse sõitsid. Pika 4-tunnise sõidu jooksul muutus meiegi esilagne plaan Zugdidisse jõuda, sest väljas oli pime ja Zugdidi kaugel ning lahke härrasmees pakkus Potis oma korterit meile öömajaks, siis ei saanudki meil miskit selle vastu olla, et öö Musta mere ääres veeta:) Poti on küll tore sadamalinnake, kuid kahjuks pole seal suurt miskit vaadata.

Hetk, kus võib tõdeda, et elu on imeline!

Nii me „jahtklubis” õhtu lõpetuseks pokaali veini nautisime. Jahtklubi tähendab ühte kohalikku kaatrit, ühte Ukraina kaatrit ja ühte jahti:)

Esimese päeva õhtuks olime läbinud 300 km kahe autoga ning kulutades selleks vaid 6 tundi ja 9 larit.  (matemaatika huvilistele, siis 1 lari = 7 krooni või 1€ = 2,35 lari; kõik summad on kulud kahe inimese kohta)

Paradiis, eriti veel kui pole 4 kuud merd näinud

Järgmisel hommikul näitas peremees meile veel lahkelt linna ja viis tagasi maantee äärde, et saaksime oma reisi Zugdidisse ja mereäärsesse külakesse nimega Anaklia jätkata. Olime juba 5 minutit hääletanud, kuid keegi meie vastu huvi ülesse ei näidanud, kui ühel hetkel seljatagant üks auto tagurdades lähenes. Olid noormehed meist mööda kihutanud, kuid siiski nad arvasid, et ei saa meid tee äärde jätta:) Ja seiklus võis alata. Kohe kiiresti selgus tõsiasi, et üks noormeestest oli 90-ndate alguses TTÜ’s õppinud ja kogu tema hing oli täis helgeid mälestusi Olümpia hotellist ja Viru-varieteest. Ou my god. It’s crazy. Unbelievable. Nende imestuste järgi veetsime me järgnevad päevad tema ja ta perega, sest tõeline grusiin ei saa oma Eesti sõpru laia ilma peale jätta ja nii meie eest hoolt kanti. Ja loomulikult me Anakliasse ei jõudnud. Jõudsime koos Eestis käinud noormehe ja ta sõbraga ühte väiksesse külla, imelisse inimtühja randa, kus lõbusalt aega kuni päikeseloojanguni veetsime. Merd lihtsalt peab armastama.


Nii me hilisõhtul perre saabusime. Lubagem tutvustada peret: pereema ja pereisa (imearmas paarike umbes vanuses 65 – vanemad nad olla ei saanud, sest kuskil mägedes elas veel vanaema, kes aktiivselt tegutseb); perepoeg, kellest eelpool ka juttu juba tehtud; peretütar koos väimees-poisi ja kolme lapsega. Igatahes olime väga oodatud ning nii me märkamatult kaheks ööks nende pereliikmeteks saime.

Teise päeva õhtuks olime läbinud ühe ainsa autoga 140 kilomeetrit ning kulutanud kokku 2 lari.

Kolmandal päeval otsustas lahke perepoeg meile oma mägiküla ja koske näidata. Nii garaažist uhke Žiguli välja aeti, väimees-poiss rooli panti, nutikate perenaiste poolt ka kaks last meile kaasa anti ning nii kogu kupatusega väljasõit võis alata. Kui olime mägijõele juba õite lähedale sattunud, otsustas perepoeg teed küsima minna. Läks poolt tundi mööda ja suundus ka väimees-poiss teed küsima ja perepoega otsima. Läks veel 15 minutit, kui otsustasime lastega (14 aastane neiu ja 4 aastane potensiaalikas gruusia mees), et lähme vaatame ise, kus see jõgi on. Nii me paar tunnikest külmas jões suplesime ja piknikku lastega pidasime, kui ilmusid ka perepoeg ja väimees-poiss välja. Au olgu selle tšatša tegijale, sest ma pole varem näinud, et üks vägijook nii kiiresti ja nii põhjalikult kaks mehepoega murda võib. Ja nii ei jäänudki kangetel Eesti naistel muud üle, kui ise uhke Žiguli, lapsed ja kaks purjust vägilast külast linna sõidutada:) Kodus ootas meid megreelia õhtusöök ning kogu ülejäänud pere. Õhtu lõpetuseks näitas lahke peretütre tütar meile öist linna.

 

Külm, aga parim jahutus 40 kraadises kuumuses

Kolmanda päeva õhtuks olime sõitnud 75 kilomeetrit ning kulutanud 9 lari.

Kohustuslik vaatamisväärsus Zugdidis

Kahjuks pererahvas keelas meil hääletamast tagasi Tbilisisse ja nii juba varahommikul oli pereisa naabrimehega diili teinud, et tema maršutkas, mis lõunapaiku väljub, ka kaks kohta meie jaoks on. Suurest austusest pereisa vastu, istusime maršutkasse ja nii me 6-tunni pärast kodulinnas olimegi. Loomulikult ennem lahkumist söödeti meil kõhud täis, täideti külma kaevuveega meie pudelid, anti kotike puuviljadega teele kaasa ning lahkumiseks kogu pere ülesse rivistati ja garaažist uhke Žiguli ka välja aeti, et 500 meetri kaugusele bussipeatusesse viia:) 

Neljanda päeva lõpuks oli seljataga 300 km; 6 tundi 40+ kraadises kuumuses martšukas; rahakotist läinud 30 lari.

Üks imetilluke osa külluslikust suprast

Meie jaoks kõige suuremaks imestuseks sai see, kui laupäeva hommikul kirikusse meie kohaliku sõpranjega läksime, siis tema vapralt omaalgatuslikult peatas tee ääres meile auto, mis meid kiriku ukse ette viis. Seega, isegi kirkusse saab hääletada end:) Meie sõpranje kodukirikus  toimus sel laupäeval aasta kõige suurem sündmus, mille raames peale teenistust kaeti kirikuhoovis laud sadadele inimestele - joodi veini, nauditi imemaitsvat suprat ning suheldi inimestega. Oi kui tore on sellistesse olukordadesse juhuslikult sattuda:)

Toredad juhtumised

Teatavasti juhtub siin kogu aeg midagi ja teinekord pole aega, et kõiki seiklusi kirja panna. Egas ei jõuagi, sest isegi iga kord kui kasvõi poodi külastame juhtub midagi :) Seepärast katsungi toredamad juhtumised üles täheldada, sest kes teab, mida aasta pärast mäletan või mitte:)

AK. Eks läbi aegade on Eesti rahvas perede kaupa õhtul kell üheksa televiisori ette istunud ja üheskoos päevauudiseid kuulanud. Teinekord juhtub midagi huvitavat ka väljaspool kodumaa piire. Uhke tunne oli küll, kui väljamaa avarustest ülevaade meie magamistoast anti! Eestluse ja ühtekuuluvuse tunne süvenes veelgi:)

Heroiini juurikad. Meie rajooni kõige uhkem juurikapood asub meie endi kodu all. Ja seal töötab umbes 2-5 noormeest, kõik on end kas arbuusidest või steroididest õhku täis söönud ning ainuüksi nende ühelt käelt võib vähemalt kolm tatoveeringut ja jämme kuldketi leida. Mina isiklikult olen veendunud, et lisaks juurikatele saab nende käest ka paremaid mõnuaineid osta:) Seepärast neid heroiini juurikameesteks hüüangi:) See-eest igakord kui neid külastame on erakordne ning seiklusrohke. Teinekord võib kolme kilone juurikakott maksta kõigest 2 lari või kuulub kogu kaubavalik ainult sel ööl ja ainult mulle bezplatna jne jne. Imetoredad on nendega ka kõik vestlused, mis sulaselges gruusia keeles toimuvad.
PS! Juurikamehed poleks vaid juurikamehed, kui nende lehmal oleks pikem eluiga olnud. Ükspäev nimelt küsisime, kas nad piimatooteid ka müüvad, mille peale nad teavitasid, et lehm suri kahjuks ära.

Ilus poiss. Bussides kohtab päris tihti ka kontrolöre. Tihtilugu nad kahjuks väga jutukad ei ole, kuid õnneks on vahest erandeid. Erandiks võib ka ühte toredat noormeest lugeda, kes tavapärasele piletite kontrollimisele tegi enda kohta uuringut, kas ta on ilus poiss või mitte. Meie arvamus oli loomulikult erakordselt oluline. Tal oli meie kohta mõni etteheide ka, sest tema mitte ei mõistnud, miks meie temaga gruusia keeles ei rääkinud. Oleksime rääkinud küll, kui ta nii kiiresti rääkinud poleks. Aga tema ei lasknud häirida end sellest, vaid pigem kutsus bussi ka teise kontrolöri, kes vene keelt teadis, et meie arvamust ikka teada saada. Seniks kuni meie oma arvamust talle selgitada püüdsime, tegi selleks hetkeks seda ka kogu ülejäänud seltskond bussis:) Ja nii kõik talle üheskoos kinnitasid, et ta ilus ja tore poiss on:) Üks proua patsutas meiegi õlale väljudes ja tänas, et tema päeva meeleolukamaks tegime:)

Töll. Ühel ilusal juulikuu õhtupoolikul saime saatkonnast kõne, kas me Eesti popima metal-bändiga õhtusöögile sooviksime minna. Kõne saaja ei jõudnud küsimustki lõpuni kuulata kui JAH-sõna andis ning minu arvuti pole end ealeski nii kiiresti kokkuklappinud kui ta tol õhtul JAH sõna jooksul tegi:) Ja nii kõigest meil pooltunnikest võttis, et õhtusöögi lauas maanduda. Imetore õhtu, rohkete naerupisarate ja positiivsete emotsioonidega. Õppetunniks seegi, et pill peab alati hüüdma – eriti kui arvet poolteisttundi oodata, siis tuleb nii kaua lõputut torupilli-joru ajada, kui kõrvallauast külalised lahkuma hakkavad ja kõik ettekandjad kiiresti arvutama hakkavad:) Me oleme õnnelikud, et me siin olles nii palju toredaid inimesi kohtame! Aitähh Teile:)

Signagi - armastuse linn

Seekord kuulus avastamisele Gruusia armastuse pealinn. Väikene – 2500 elanikuga – Kahheeti piirkonnas asuv ning justkui mõnest Itaalia romantikafilmist pärinenud linnake, mis võlub kõigi südamed esimesest hetkest. Nii juhtus ka meiega.

Alustame kohe päris algusest. Nii nagu igasse Gruusia külakesse, viib ka Signagisse maršutka – imeodav, üllatusterohke ning ebamugav bussike. Mina näiteks terve pooleteistkümne tunnise tee veetsin vahekäigus  pisikesel taburetil, sest väikesse bussi tuleb ju kõik soovijad ära mahutada:) Sellest hoolimata olime mõne tunni möödudes nagu naksti soovitud sihtpunktis, kus meid ootas juba ees külalistemaja peremees. Külalistemaja leidsime tänu kahele Eesti sõbrale, kes paar päeva tagasi samuti seal ööbisid ja soe soovitus selle koha kohta läks igati asja ette. Tegemist on tõelise kodumajutusega, kuhu on kaasatud kolm põlvkonda ning õhkkond mis  seal valitseb on tõeliselt sõbralik – nagu olekski  koju saabunud. Kui muidu on enamus linnast riigi toel renoveeritud, siis renoveerimislaine ei olnud meie külalistemaja tänavale jõudnud ja see osa meeldis mulle enim, sest need sihitult looklevad aguli tänavad on ülimalt romantilised minu jaoks:)

Pereema meid lahkelt teele saatmas

Lõunaks kerge kõhutäis ning esimene ekskursioon võis alata, milleks oli St. Nino kirik ning selle läheduses asuv püha allikas. Pühasse allikasse võis sukelduda vaid valges kleidis ning vesi oli oodatult külm. Legend räägib, et kui seda pühas vees kastetud kleiti iga kord kui end haigena tunned magades kanda, siis kõik haigused saab ületatud imeväel. Proovime, esialgu vastuväiteid ei esita:) Väljasõidu kõige suurem katsumus ootas meid ees, kui peale allikasuplust ja pärast hirmkõrget taksohinna kuulmist  otsustasime, et võtame selle paarikilomeetrise tee linna tagasi jalgsi ette. Oi see oli raske, sest 40 kraadises kuumuses nii mõnigi kilomeeter  ülesmäge mööda kruusateed rühkida  - oioioi. Sellest hoolimata säilis rõõmus meel ning linna sisenedes piilusime sisse ühte sisehoovi, kust leidsime pererestorani, mille juurde kuulus väikene galerii ning restorani hitiks oli selle pere veinide degusteerimine. Lahke peremehega vesteldes jõudsime  kiiresti teemale, et mis me Gruusias teeme ja mis valdkonnas töötame. Kuuldes sõna lastekodu, saime kohe kutse lauda, sest selgus tõsiasi, et peremees isegi käib vahest ühes lastekodus vabatahtlikuna tööl  ja ta väga austab inimesi, kes lastega tegelevad. Seepärast ka meile peremehe kulul uhke veinidegusteerimine teoks sai.

Taamal pereisa, kelle auks meie esimesed
 tšatšapitsid tõstetud sai!

Peale kosutavat jalutuskäiku „vanalinnas“ (tegelikult kogu imetilluke linn oli justkui üks vanalinn:)) oligi aeg koju suprale minna. Kuna peale meie ööbis seal veel kuus poolakat, siis supra sai päris kiiresti hoo ülesse. Tegelikult oli tegu meie päris esimese koduse supraga, kus kogu meespere koos külalistega istub laua taga ja uhkeid tooste meisterdab ning kogu naispere vaid sööki ettekannab ja köögis askeldab. Pererahva auks sai nii mõndagi tehtud – pereisaga tšatšat joodud, pereemaga Gruusia tantse tantsitud ning perepoja pohmelli auks hommikusöögi kõrvale õlut joodud:) Perepoeg oli üldse väga tore tegelane, sest vabatahtlikult veetis ta ennem lahkumist meiega terve lõunapooliku. Lõpuks tuli välja ka tõsiasi, miks tegu armastuse linnaga on. Nimelt asub seal linnas ööpäeva ringselt avatud kabel, kes kõik soovijad paari paneb. Seega neiukesed-kaunikesed – olgem ettevaatlikud, kui perepoegadega seal piirkonnas tšatšat liiga hoogsalt manustate:)

Poola-Gruusia-Eesti rahvustants:)

Teele saime kaasa kuhjaga grusiinide lubadusi – kutse hallipäise perepoja 26.ndale sünnipäevale augustis; septembris toimuvale viinamarja korjamisele ja veini tegemisprotsessile ning kutse aastavahetuse veetmiseks lahke pererahvaga. Kui vähemalt üks neist kutsetest järgmise kaheksa kuu jooksul täitub, on väga hästi saadud:)

Lisaks neidude käekottidele, on armastuse
linnas  ka tänakivid südamekujulised!

Romantilise nädalavahetuse lõpetas suurepärane armastuslugu balletilaval suursuguses Rustaveli teatrimajas. Superluks!

Ohtlikud mõtted

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et siin  lähevad kõik soovid ja mõtted täide. Saa sa siis aru, kas siinses õhus on midagi eriskummalist mis seda soosib või on asi mõtetes:)

Meie viimane mõte, mis meie enda jaoks siiani täiesti hullumeelne tundub sai just hetk tagasi teoks:)  Nimelt kuulsime mõni nädal tagasi, et President on Gruusiasse töövisiidile tulemas ja kahjuks tänu lühikesele siin viibise perioodile ja tihedale graafikule ei ole tal aega siinsete eestlastega kohtumiseks. Meie loomulikult sellist vastust ei aktsepteerinud, mille peale järgmisel hommikul Presidendile kirja kirjutasime ning kutsusime ta endaga kaasa lastekodusse meie töö ja tegemistega tutvuma. Peale pika ajalist mõtlemist ja kaalumist arvas President, et tal kahjuks siiski ei ole aega, et lastekodus meiega liituda, aga nii palju on tal küll aega, et tublide Eesti vabatahtlikutega kohtuda! Ja nii me praegu saatkonnast Eesti Presidendi vastuvõtult tuleme!

Oi need emotsioonid ja vastusteta küsimused: Mida Presidendile kätt surudes öelda? Millistel teemadel rääkida? Kui pikk on meie President – kas kanda kontsaga kingi või mitte? Mis mu nimi on? Nii, mis ma Presidendist tean ?- hariduse poolest on President psühholoog, sündinud Rootsis, hariduse omandanud Ameerikas, olnud Eesti suursaadik Ameerikas, Kanadas ja Mehhikos, olnud kahel korral Eesti välisminister, kuulunud Sotsiaaldemograatide hulka, viie-aastane ametiaeg on lõppemas septembris jne.

Muretsemine oli loomulikult asjata. Kokkuvõttes oli väga tore tunnike, kus üheskoos  (meie ja osa Gruusias resideeruvatest eestlastest) ringis istusime ja rääkisime erinevatest teemadest – olukorrast Abhaasiast, Gruusia elust-olust ning meie tegemistest siin. Kõik küsimused said vastused ning võimas emotsioon kogu eluks kaasas. 

Ah mis siis kätte surudes öelda?

M: „Tere, mina olen Merike, vabatahtlik!“

T: „Vabatahtlik? Kas vabatahtlik nagu Eesti poisid Soome vabadussõjas?“  

M: „Ei, nii kehvasti ei ole meil läinud, et oleksime sõjarindele saabunud. Suur au on Teiega kohtuda!“

Või umbes nii – selleks hetkeks oli emotsioon nii kõrge, et pidin koguaeg endale oma nime meenutama, et ma järjekordselt ei teavitaks, et mul nimeks Maret on :)

Voh nii – ja siis te veel küsite, miks me siia tulnud oleme?

Elu lihtsalt peab armastama!