Kodus

Olen nädalaid sõnu ja emotsioone valinud, mis mind viimastel nädalatel Gruusias ja esimestel nädalatel kodus on saatnud. Ega vist muudmoodi saagi, kui vaid tunnistada endale, et valus on. Väga valus.

Tbilisist pani meid teele kevad..

Mis siis nii väga hingele haiget teeb? Kindlasti lahkumine kõikidest armsatest inimestest Gruusias ja eriti just lastest, kellega võibolla kunagi meie teed enam ei ristu. Kuid enim teeb haiget tunne, et mu elus ei ole mitte midagi kindlat. Ei ühtegi säravat ideed tulevikuks, ei ühtegi tegutsemisplaani. Inimsuhted, milles oled kogu elu kindel olnud, ilmutavad ühel hetkel oma hapruse märke. Ning meie habras elu, milles tihti mõtet ja sihti otsime, kuid mille lõpp võib olla ootamatu ja valus.  

Elu on näidanud, et ellujäämisinstinkt on minus tugev ja alla ma nii lihtsalt ei anna, aga nii hell etapp elus paneb mõtlema nii mõnelegi tähtsale aspektile, millele häid vastuseid minus endas hetkel ei leidu.

Kuhu edasi? Jah edasi, sest tagasi minek oleks põgenemine ja see tee pole minule. Eks tuleb otsast alustada ja tean, et nii kaua kui säilib minus tahtejõud ja rõõmus meel, siis õigepea olen rajal, mis pakub mulle naudingut ja rõõmu. Seega kohtume muinasjutumetsas!

Märtsikuu

Nii kummaline kui ka sellele mõelda ei oleks, aga aasta möödub kiiresti ning kätte on jõudnud viimane kuu meie seiklusest. See teeb sõnatuks.

Parimatest parim :)

Olin teinud endaga kokkuleppe, et muretsema meie aja lõppemise üle siin tasub hakata siis, kui külas käinud suusasõbrad on oma teele läinud. Nädal väga vahvate inimestega mägedes oli parim ning  mul on hea meel, et kodus on mind hulgi selliseid vahvaid sõpru ootamas! Aga antud asjaolu kurvem pool on  see, et hulgi vahvaid inimesi ja kohti on minust maha jäämas. See tunne, kui peale nädalast Tbilisist eemal olekut ja peale armsate eestlaste koduteele saatmist üksinda taksos oma Gruusia kodu poole sõitsin, oli kummaline. Need tuttavad kohad, mis tunduvad omad, kuid mis õigepea uuesti võõraks saavad ning need vanad ja omad kohad kodus, mis hetkel võõrad minu jaoks tunduvad, kuid mis õigepea taas kalliks saavad..need inimesed..need käidud teed.. Kas tunda rohkem rõõmu koju naasemise üle või kaotusvalu armsast kohast lahkumise pärast?. Üks on igatahes kindel - see kõik saab oluliselt raskem olema kui siia saabumine.

Aga seniks ei jää midagi muud üle, kui vaid nautida seda nii palju kuis võimalik.

Kohalikud on toredad

Ei möödu viimasel ajal päevagi, kui ma koju naeratus näol ei tule, sest tee peal kohtab ikka toredaid inimesi. Südaööl koju jalutades võib koduapteegist kuulda Türgi diskomuusikat ning näha preilit oma tantsivale kolleegile muusikataktis kaasa plaksutamas. Saiaputkaski tihti ahju kõrvale laud on kaetud ja pagaripoisil sõbrad tööpäeva aitavad veeta. Peale paari kuust regulaarset saiaputka külastamist pani ühel päeval pagaripoiss käed puusa ja küsis: „kust sa üldse pärit oled?”. Vaeseke oli paar kuud oma pead murdnud minu kummalise aktsendi peale. Järgmine kord olid juba sõbrapoisidki teadlikumad ja teadsid küsida: „kummast riigist sa nüüd tuledki – Leedust või Lätist?”. Aga oh imet, ei kummastki. Oh seda pre baltikat.

Maršutkajuhi amet on tegelikult vägagi sotsiaalne amet. Eriti kui ise aktiivne olla. Tänaselgi maršutkajuhil oli kõigile üht-teist öelda - miks sa eelmises peatuses maha ei läinud? Miks ma sind ootama pidin? Miks sul täpset raha ei ole? jne. Mille peale ma otsustasin „päikeseks” tema päevas olla ja tavapärase „peatus!” asemel püüdsin kõige õrnema ja tütarlapselikuma häälega hüüatada: „Peatust paluks!” ning väljudes teda naeratuse saatel tänasin (mis ei ole just kõige popim tegu), mille peale härra nägu pikaks vajus ja lõpuks suutis moka otsast öelda „tubli oled” . Loodan, et peale seda keegi enam riielda ei saanud :)

Kohalikele on täitsa tore teinekord head meelt valmistada. Oli meil just hiljuti uhke meie organisatsiooni esitlemise üritus, kus minagi pidin väikese esitlusega ülesse astuma. Ja loomulikult mõeldes kogu publikumile, tegin sissejuhatuse gruusia keeles. Neid järjest naeratavaid nägusid oli vahva vaadata :) 

Tavapärastele hipotroomi seiklustele toovad lisaks värvi ka seigad, kus bussipeatuses sind otse kohvikusse kutsutakse või metroos juukseid näolt pühitakse. Kummaline on see eluke siinmail.

Ja muuseas - meie lastel on juba kolmandat päeva külmapüha, sest maha sadas 10cm lund ja temperatuur langes alla 0. Kooli planeeritakse naasta nädala pärast :)

Nukumaailm

Iga väiksemgi edasiminek kujutab endas suurt võitu – parimad sõnad meie töö iseloomustamiseks. Ja ai kui magusad on need rõõmuhetked laste üle!

Minu jaoks üheks suuremaks õppetunniks on saanud väikeste ja lihtsate asjadega enda proovile panek ja nende edu väärtustamine! Poleks ma ealeski arvanud, et kuue lapsega suurlinnas ühistranspordiga liigelemine võib paras väljakutse olla või koos lastega kokkamine vajab teatud eeldusi  ja oskusi . Aga kannatlikkus, tolerantsus ja mitte allaandmine on andnud ühed vahvamad kogemused ja hetked mu elus ja seda tänu meie lastele!

Nuku meisterdamise õpituba

Tänaseks päevaks on meie töökorraldus täiesti muutunud – suured lastekodud on suletud ning lapsed väiksematesse kodudesse üle terve maa ümberkolitud. Meie tee viib meid täna peamiselt kahe kodu vahet, kus kummaski elab kümme last ning kus laste jaoks on väga head ja turvalised elamistingimused loodud. Kuid asukoht ei oma tähtsust – lapsed on samad ja nemad vajavad enda ümber inimesi, kellel nende jaoks aega jagub ja keda nad usaldada saavad. Ja mis peamine – keda ka õpetajad usaldada saavad, sest nad näevad kui avatud lapsed meiega on. Võin saladuskatte alla öelda, et uhke oli tunne küll, kui läksin lastele koju järele, et üheskoos nuku muuseumisse-kohvikusse-teatrisse minna ja uksel õpetaja, keda esimest korda alles nägin, teavitas, et tema ei tule kuskile, aga kuus last tulevad rõõmuga minuga. Meenus seik alguspäevilt, kus peale kuud uues lastekodus käies üks õpetaja imestas, et me ikka veel järjepidevalt seal käime. Laste usaldust on teinekord lihtsam võita kui täiskasvanute oma. Seepärast selle väikese võidu üle on mul eriti hea meel. Või kui lahkelt lasti meid oma kööki, et lastega järjekordne tore päev veeta pitsat ja šokolaadikooki meisterdes!

Kuna Merike õppis selgeks pärmitaigna tegemise, siis pidid kohe ka lapsed pitsa meisterdamise kallale asuma:)

...

Ühel õhtul uhkes restoranis istudes, head seltskonda ja maitsvaid roogi ning kauneid vaateid nautides, tajusin, kui õnnelik ma olen, et  mu ellu ka selliseid kauneid hetki jagub! Asi, mis tundub iseenesest mõistetav olevat, kuid mis tegelikult omab suurt väärtust.. Sellest õhtust jäi mind kummitama üks ilus toost: „Mis oleks maailm armastuseta!” Nautigem seda maailma! 

Nii mina ühel külmal talvepäeval maršutkas tööle sõites ja kaasreisija poolt lastud loo saatel oma maailma nautisin...I'm a happy dreamer...:

Tomatisupp

Olen varemgi öelnud, et isegi lihtne kodupoe külastus võib meeldejääv olla. 

Tänaseks on meie kodujuurviljaputkas maffiamehed välja vahetatud paari toreda härrasmehega, kes järjekordselt (9 kuu jooksul viiendad) üritavad edukat äri juurvilja müügiga ajada. Igatahes on juurikate ost meie jaoks imelihtsaks tehtud. Nimelt kui peaks juhtuma, et ühe päeva jooksul käivad juurikaid ostmas nii Merike kui Mirjam (varjunimedega Marina ja Mariam), siis hilisemale ostjale kantakse alati ette, mida juba Marina või Mariam soetanud tänase päeva jooksul on, et me topeltoste ei teeks! Ja alati nad lahkelt pakuvad, mis ühe või teise toidu jaoks paremini sobib! Ja alati pistetakse kotti kingituseks mandariin või paar.  Ja nii need imemaitsvad road valmivad. Mul on mu tüdrukutest täitsa kahju, sest vaesekesed peavad minu kulinaarsete katsetustega kaasas käima. Aga vähemalt on nad alati veendunud mind köögis nähes, et ma nagu teaks, mida teeks. Kuna minust on saanud märkamatult meie tulude/kulude kontroll, siis meie õhtusöökide aluseks on lisaks lihtsusele ja „kapid tühjaks” põhimõttele saanud ka toidukorra soodne hind. Tänaseks õhtuks valmis maitsev 5 lari (2.5€) tomatisupp, mida ma varem kindlasti teinud ja suure tõenäosusega ka söönud ei ole. Aga kuna kohalik maitseainete valik on rikastatud hatšikaga, siis on raske mitte maitsvat rooga teha :) Tulem sai järgmine:

Maavälised olevused

Kuidas muudmoodi Sa nimetad kahte kummalist neidu, kes  inimtühjades suvekuurortites seljakotid seljas talveilma naudivad ja seda veel pühade ajal? Igatahes kohalikud oli hämmingus ning üleküsimist vajas see korduvalt, et kellega tegu on :)

Aga meid see ei häirinud, sest meid oli reede öösel järjekordne spontaansuse hoog tabanud ja nii me laupäeva hommikul Musta mere äärde suuna võtsime. Uus aasta tõi endaga teadmise, et meie aeg siin saab õigepea otsa ja nii oleme hüvastijätuvisiite tegemas, selleks korraks – et siis tulevikus oleks hea  armsatesse ja tuttavatesse kohtatesse naasta. 

Isegi peale üheksat kuud üllatab Gruusia oma külalislahkuses meidki. Hääletades kaob su spontaansus ruttu, sest kohalikud võtavad Su enda südameasjaks ja korraldavad Sinu eest kõik. Nii üks rekkajuht meid järgmise rekka peale oli paigutanud, kui ühtäkki kohvipeatuses naases juhi juurde mees, kes selgel häälel teavitas, et need kaks tüdrukud, kes siin autos on, tulevad nüüd minuga! Sest eelmine rekkajuht oli teinud kõne oma sõbrale, ega ta juhuslikult Kobuletisse ei ole minemas, sest rekka milles me istusime päris täpselt sinna ei läinudki. Ja nii meid ühest autost teise manööverdati. Meil, iseenesest mõistetavalt, sõnaõigust ei olnud.

Käed, millesse manööverdustega sattunud olime, olid lahked. Lisaks kõigele heale ja paremale, millega meid sõidu ajal kostitati, maandusime ennem sihtpunkti jõudmist ka supra lauas. Olime jõudnud külla sõbra perele, kes ootamatuid külalisi lahkelt kostitasid. Seal lauas istudes ja 20-aastast peretütart vaadates tundsin ma esmakordselt end kui maavälise olevusena. Tüdrukuga, kellega mul vanuse poolest nii väga suurt vahet ei olegi, kuid meie maailmasid võrreldes tundus vahe pöörane..  Neiu, keda ema oma käe järgi heaks perenaiseks välja koolitas, kelle silmades unistus printsist ja uhkedest pulmadest peegeldus ning kes suurte silmadega eriskummalist maailma Fashion TV näol imetles, oli kaugel minu maailmast.  Istun seal lauas kui täiskasvanud naisterahvas, kes peremeestega tooste meisterdab, kel silmis kõik naiivsed lootused purunenud  ning kelle meel liiga kogenud. Ilus oli vaadata lootusrikast hella tütarlast, kes võimalusterohke maailma poolt puretud ei olnud.

Kuna kohalikel on kombeks uut aastat ka vana kalendri kohaselt tähistada, siis meiegi endas kutsumuse leidsime  - kuna tegemist oli uue aasta teise päevaga, siis kõigil oli hea meel seda kahe kena noore naise seltsis veeta, et nende aastasse palju ilu ja õnne jaguks. Meiegi nautisime järjekordse uue aasta teist päeva, sest olime seiklusrohkelt ja rõõmsal meelel taaskord koduteel, kuhu vaid toredaid inimesi ja vahvaid juhtumisi rohkelt jagus. Kohe hea meel on ees ootava aasta üle :)

Uue aasta teel..

Võta Sa kinni mis kihk see on, aga kohe üldse ei ole viimasel ajal püsivust linnas olla, vaid nii kuis võimalik rändab seljakott selga ja jalad võtavad suuna linnast kaugele-kaugele.. 

Gudauri

Niisiis viis meie tee esimest korda suusakuurortisse nimega Gudauri meid mõned nädalad ennem aasta lõppu. Eesmärgiks oli tutvuda kõigi võimalustega, mis kuurortil meie suusahuvilistest sõpradele pakkuda on. Võimalustega sai kokkuvõttes  tutvus loodud, kuid peale poole tunnist maršutka sõitu selgus tõsiasi, et  seekord ei viinud meie tee meid mitte Gudaurisse vaid hoopis teise talvekuurortisse nimega Bakuriani :) Erinevate juhuste kokkulangemisel olid nimed meie suul sassi läinud ja meie nädalalõpu väljasõidule rohkem spontaansust lisanud. Ja spontaansus meile meeldib, kohe väga! 

Ma olen kohalikku kultuuri juba nii palju sisse elanud, et enam isegi mitte ei imesta kõigi juhtumiste üle, mis meid meie väljasõitudel saadavad – nad on lihtsalt nii suurepärased, soojad, lahked ja kohati uskumatud, kuid samas on neid raske jagada, sest inimeste jaoks, kes ei ole seda kõike ise kogenud, on nad kohati mõistmatud..

Vana-aasta õhtu

Kuid meie mõistame ja januneme nende seikluste järele..Ja nii me mõned päevad ennem aasta lõppu võtsime uuesti jalge alla tee Gudaurisse – ja sinna ka seekord  jõudsime! Igatahes oli tegemist igati toreda algusega meie aastavahetusele. Aastavahetusele, mille veetsime Signagis koos oma Gruusia perega, sest neli päeva koos nendega ja nende traditsioonidega kinnitas seda veelgi, et  oleme sinna alati oodatud kui pereliikmed. Sellele kogemusele on raske väärtust anda – igatahes on see kogemus, mis meie jaoks on hindamatu!

Kui esmapilgul tundub, et Gruusia kultuur on midagi eriskummalist, soe ja külalislahke, siis iga uue kogemusega süveneb minu veendus enam, et sarnasus meie ja siinse kultuuri vahel on suurem kui arvame. Samuti nagu meie jaoks, on grusiinide jaoks jõuluaeg perega koosolemiseks, kuid aastavahetusega on omad lood :)  Aasta viimane päev on kogu pere jaoks toimetuste rohke – sest maitsvad söögid peavad valmima ja kuusepuu peab tuppa toodud olema. Ennem südaööd ehitakse kuusepuu (nazvis thre) ja headele lastele tuleb külla jõuluvana (tovlis papa). Aastavahetusel vaadatakse üle kogu küla tulevärk ja siis on aeg oodata aasta kõige erilisemat külalist (mekle) – ehk esimene külaline, kes uuel aastal majja astub on kogu uue aasta sümboliks. Eriti oodatud on väikesed lapsed ja tugevad noored mehed, kes majja lasteõnne tooks, kuid meie pere vajas naisteõnne, sest peres on sirgumas kaks kolmekümne aastast perepoega, kes endale veel õiget kaasat pole leidnud, seega oli seekord au meil mekle rolli täita :) Ja siis läheb lahti supra, mis kestab kogu terve päeva, sest kombeks on esimesel jaanuaril oma sõpru ja armsaid inimesi külastada. Meie purustasime küll kõik rekordid, sest veetsime esimesest jaanuarist 16 tundi laua taga! Jah, ma ei tee nalja – 16 tundi! Selle aja jooksul kohtusime naabrite, kaugemata ja mis kõige tähtsam - lähisugulastega, sest koju saabusid üle pika aja ka kaks perepoega!  ..

Gruusia rahvatarkus ütleb, et kõik mida Sa koged teisel jaanuaril, peegeldab Sinu uut aastat! Nii ma eelmise aasta 2. jaanuaril interneti avarustes vabatahtliku tööga lähemalt tutvust tegin ja enda jaoks õige pakkumise leidsin. Igatahes minu aasta on olnud imeline ja hea. Suured tänud kõigile, kes mind selles hullumeelses ettevõtmises on toetanud ja erilised tänud Mirjamile, kes minuga kõik need seiklused on läbi teinud ja ‚Minu Gruusiale’ omamoodi näo andnud! Suured- suured tänud!

Vanatüdruku aastavahetus - kass on, kamin on, aastavahetuse programm on - mis sa hing muud ihkad:)

Head uut aastat kõigile!