Märtsikuu

Nii kummaline kui ka sellele mõelda ei oleks, aga aasta möödub kiiresti ning kätte on jõudnud viimane kuu meie seiklusest. See teeb sõnatuks.

Parimatest parim :)

Olin teinud endaga kokkuleppe, et muretsema meie aja lõppemise üle siin tasub hakata siis, kui külas käinud suusasõbrad on oma teele läinud. Nädal väga vahvate inimestega mägedes oli parim ning  mul on hea meel, et kodus on mind hulgi selliseid vahvaid sõpru ootamas! Aga antud asjaolu kurvem pool on  see, et hulgi vahvaid inimesi ja kohti on minust maha jäämas. See tunne, kui peale nädalast Tbilisist eemal olekut ja peale armsate eestlaste koduteele saatmist üksinda taksos oma Gruusia kodu poole sõitsin, oli kummaline. Need tuttavad kohad, mis tunduvad omad, kuid mis õigepea uuesti võõraks saavad ning need vanad ja omad kohad kodus, mis hetkel võõrad minu jaoks tunduvad, kuid mis õigepea taas kalliks saavad..need inimesed..need käidud teed.. Kas tunda rohkem rõõmu koju naasemise üle või kaotusvalu armsast kohast lahkumise pärast?. Üks on igatahes kindel - see kõik saab oluliselt raskem olema kui siia saabumine.

Aga seniks ei jää midagi muud üle, kui vaid nautida seda nii palju kuis võimalik.

Kohalikud on toredad

Ei möödu viimasel ajal päevagi, kui ma koju naeratus näol ei tule, sest tee peal kohtab ikka toredaid inimesi. Südaööl koju jalutades võib koduapteegist kuulda Türgi diskomuusikat ning näha preilit oma tantsivale kolleegile muusikataktis kaasa plaksutamas. Saiaputkaski tihti ahju kõrvale laud on kaetud ja pagaripoisil sõbrad tööpäeva aitavad veeta. Peale paari kuust regulaarset saiaputka külastamist pani ühel päeval pagaripoiss käed puusa ja küsis: „kust sa üldse pärit oled?”. Vaeseke oli paar kuud oma pead murdnud minu kummalise aktsendi peale. Järgmine kord olid juba sõbrapoisidki teadlikumad ja teadsid küsida: „kummast riigist sa nüüd tuledki – Leedust või Lätist?”. Aga oh imet, ei kummastki. Oh seda pre baltikat.

Maršutkajuhi amet on tegelikult vägagi sotsiaalne amet. Eriti kui ise aktiivne olla. Tänaselgi maršutkajuhil oli kõigile üht-teist öelda - miks sa eelmises peatuses maha ei läinud? Miks ma sind ootama pidin? Miks sul täpset raha ei ole? jne. Mille peale ma otsustasin „päikeseks” tema päevas olla ja tavapärase „peatus!” asemel püüdsin kõige õrnema ja tütarlapselikuma häälega hüüatada: „Peatust paluks!” ning väljudes teda naeratuse saatel tänasin (mis ei ole just kõige popim tegu), mille peale härra nägu pikaks vajus ja lõpuks suutis moka otsast öelda „tubli oled” . Loodan, et peale seda keegi enam riielda ei saanud :)

Kohalikele on täitsa tore teinekord head meelt valmistada. Oli meil just hiljuti uhke meie organisatsiooni esitlemise üritus, kus minagi pidin väikese esitlusega ülesse astuma. Ja loomulikult mõeldes kogu publikumile, tegin sissejuhatuse gruusia keeles. Neid järjest naeratavaid nägusid oli vahva vaadata :) 

Tavapärastele hipotroomi seiklustele toovad lisaks värvi ka seigad, kus bussipeatuses sind otse kohvikusse kutsutakse või metroos juukseid näolt pühitakse. Kummaline on see eluke siinmail.

Ja muuseas - meie lastel on juba kolmandat päeva külmapüha, sest maha sadas 10cm lund ja temperatuur langes alla 0. Kooli planeeritakse naasta nädala pärast :)

Nukumaailm

Iga väiksemgi edasiminek kujutab endas suurt võitu – parimad sõnad meie töö iseloomustamiseks. Ja ai kui magusad on need rõõmuhetked laste üle!

Minu jaoks üheks suuremaks õppetunniks on saanud väikeste ja lihtsate asjadega enda proovile panek ja nende edu väärtustamine! Poleks ma ealeski arvanud, et kuue lapsega suurlinnas ühistranspordiga liigelemine võib paras väljakutse olla või koos lastega kokkamine vajab teatud eeldusi  ja oskusi . Aga kannatlikkus, tolerantsus ja mitte allaandmine on andnud ühed vahvamad kogemused ja hetked mu elus ja seda tänu meie lastele!

Nuku meisterdamise õpituba

Tänaseks päevaks on meie töökorraldus täiesti muutunud – suured lastekodud on suletud ning lapsed väiksematesse kodudesse üle terve maa ümberkolitud. Meie tee viib meid täna peamiselt kahe kodu vahet, kus kummaski elab kümme last ning kus laste jaoks on väga head ja turvalised elamistingimused loodud. Kuid asukoht ei oma tähtsust – lapsed on samad ja nemad vajavad enda ümber inimesi, kellel nende jaoks aega jagub ja keda nad usaldada saavad. Ja mis peamine – keda ka õpetajad usaldada saavad, sest nad näevad kui avatud lapsed meiega on. Võin saladuskatte alla öelda, et uhke oli tunne küll, kui läksin lastele koju järele, et üheskoos nuku muuseumisse-kohvikusse-teatrisse minna ja uksel õpetaja, keda esimest korda alles nägin, teavitas, et tema ei tule kuskile, aga kuus last tulevad rõõmuga minuga. Meenus seik alguspäevilt, kus peale kuud uues lastekodus käies üks õpetaja imestas, et me ikka veel järjepidevalt seal käime. Laste usaldust on teinekord lihtsam võita kui täiskasvanute oma. Seepärast selle väikese võidu üle on mul eriti hea meel. Või kui lahkelt lasti meid oma kööki, et lastega järjekordne tore päev veeta pitsat ja šokolaadikooki meisterdes!

Kuna Merike õppis selgeks pärmitaigna tegemise, siis pidid kohe ka lapsed pitsa meisterdamise kallale asuma:)

...

Ühel õhtul uhkes restoranis istudes, head seltskonda ja maitsvaid roogi ning kauneid vaateid nautides, tajusin, kui õnnelik ma olen, et  mu ellu ka selliseid kauneid hetki jagub! Asi, mis tundub iseenesest mõistetav olevat, kuid mis tegelikult omab suurt väärtust.. Sellest õhtust jäi mind kummitama üks ilus toost: „Mis oleks maailm armastuseta!” Nautigem seda maailma! 

Nii mina ühel külmal talvepäeval maršutkas tööle sõites ja kaasreisija poolt lastud loo saatel oma maailma nautisin...I'm a happy dreamer...: