Bulgaarias matkamas

Traditsioone peab jätkama ning seekordne matkareis viis meid juba suurenenud seltskonnaga Bulgaaria mägedesse. Kümme päeva täis naudinguid, mõni magusam kui teine, kuid ette rutates võib öelda, et Bulgaaria on matkahuvilistele igati meeltmööda – lugematu arv märgistatud radu, mis küll üle 3000 meetri ei küündi, kuid seda enam on vastuvõetavamad kõigile huvilistele. Meie kohtasime oma teel kohalikke alates 3 eluaastast kuni 70ni välja!

Meie reis algas Sofiast, kust liikusime edasi lõunasse – mägedesse, kus veetsime viis mõnusalt rasket päeva ning mille lõpetasime Musta mere ääres mahedates meretuultes lõõgastudes.

*****

Sofia. Kuna mäed asuvad Sofiast lõunas, siis oli mõistlik lennureis planeerida saabumisega Sofiasse ja lahkumisega mere äärest  - Varnast. Kui pileteid 3-4 kuud ette planeerida, siis leiab päris mõistlikke pakkumisi. Sofiasse majutus tasub planeerida läbi booking.com, sest kohapeal on sama hotelli hind täpselt 2 korda kõrgem. Sofiasse saabudes tasub soetada ära ka rongipiletid, kui planeerite reisi lõpuks Musta mere äärde jõuda. Sofiast tasub ära soetada ka mäekaardid ning priimusele gaas - igati sobilik selleks on matkatarvete pood nimega „Stenata shops“. Kui soovite tutvuda pealinna vaatamisväärsustega, siis tasub vältida muuseumite ja galeriide külastamiseks esmaspäeva, sest  siis on nad kindlapeale suletud ;)

Pirin mäestik. Võtsime sihiks esimesena vallutada Bulgaaria kõrguselt teise tipu – Mt. Vihren (2914 m ). Selleks jõudsime teise päeva lõpuks peale 4-tunnist teelolekut mäe jalamil asuvasse Vihren Hut’i, mis on antud piirkonna üks suurimaid oma 190 magamiskohaga. Hütt igati korralik, koos restorani, sooja vee ja elektriga. Tegelikult sinna oleks võinud kauemakski jääda, sest ümberringi on matkaradu mitmeid, mis ikka ja jälle Vihren Hut toovad. Aga meie olime tormakad ja planeerisime antud mäestikku nautida vaid ühe päeva. Mis seal ikka – sups ülesse ja sups alla – teostatav 6-7 tunniga. Seda muidugi juhul kui sa märgistatud rajal koos hea kaardiga ära ei eksi (nagu juhtus meiega). Aga tippu jõudsime me kõik, alla ka, aga mitte kõik ühte rada pidi. Nimelt pooled meist olid hakkamist täis ja võtsid käsile ka selle mäestiku magusaima osa – Koncheto mäeharja. Sellele ei vaidle vastu keegi, kui erutav ja ohtlik ühteaegu on kõndida kivisel mäeharjal 2800 m kõrgusel. Sooja soovitusena võib öelda, et kõige mõistlikum oleks Pirini mäestiku  ilu nautida järgmisel marsruudil: Vihren Hut’ist mööda idapoolset rada ülesse, aga üleval ristumiskohas võtta pigem suund paremale – Kutelo tippu (jah on küll Vihrenist 6 m madalam, aga vaated sama head). Kui vaadata eemalt Koncheto mäeharja, siis oleks seal nagu 4 tippu järjest – meie omad alustasid mäeharjal kõndimist teise tipu lõpust ning käisid lõpuni ja tulid teist poolt mäge alla, aga see tee oli pikk ja eksitav. Pigem ronida kohe esimesse tippu, käia mööda mäeharja kuni teise või kolmanda tipuni ja siis tulla alla ja minna tagasi juba tuldud teed Vihren Hutini. See oli meie õppetund, aga eks igaüks leiab endale sobiva tee. Pika päeva lõpetasime juba Rila mäestikus – oh kui müstiline oli saabuda koos pimeduse ja äikesega imelisse Rila kloostrisse!

Rila mäestik. Kui Vihreni otsa ronimine meenutas pigem suure kivihunniku otsa ronimist, siis Rila mäestik oli huvitavam ka oma looduse poolest – metsad, järved, alpiaasad, teravad mäetipud.. Aga asi võis olla ka selles, et veetsime kolm järjestikku päeva tsivilisatsioonist eemal ;) Liikusime ühest hütist teise ja kuulasime looduse hääli. Õhtud olid sisutatud laulu ja akordioniviisiga, sest meiega samal marsruudil liikus vahva kohalik seltskond, kel kombeks üheskoos mägedes käia. PS! Grupi keskmine vanus oli tublisti üle 50! Igatahes tubli laululahing sai maha peetud ning põhjalikult sõbrunetud! Rila mäestikku jäi ka Bulgaaria kõrgeim tipp – Mt. Musala (2925 m). Kui muidu meie teel tulid vastu mõned üksikud matkalised, siis katastroof saabus Musala tipus. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis mägi oli täis kohalikke, kes üheskoos aktiivselt perepäeva veetsid – igatahes liiklus laskudes oli hirmus tihe. Meie matkamised lõppesid Sapareva Banjas kuumas mineraalvees lihaseid pehmendades, et enne tsivilisatsiooni naasmist ikka õide puhkeda.

Must Meri. Saabuski kaua oodatud öörong, et rannikule kihutada. Jah, seal on tore. Eriti kui järgida kuldreeglit – väldi suuri linnasid nagu Burgas ja Varna ning turistilõkse nagu Päikeserannik ja Kuldsed Liivad. Selle kõige asemel rendi auto või liigu kohaliku transpordiga (väga hea bussiühendus) – külasta väikseid linnu ja külasid ning sulle jäävad tasuks kustumatud mälestused. Kohalikud soovitavad ja meie kiidame – Obzor, Nessebar, Pomorie, Kiten!

*****

Rajad. Rajad on üldjoontes hästi märgistatud. Radu on külluses. Kui kuulata ja austada loodust ning omada head kaarti (saab Sofiast osta), siis võib vabalt mägedes matkates nädalaid veeta. Loodus on vahelduv ning kauneid vaateid miljoneid! Kuid ole veendunud, et vett on alati piisavalt kaasas. Rila mäestikus oli küll mõningaid allikaid, kuid samas ei saa öelda, et rikkalikult. Pirini mägedes seevastu polnud üldse.

Varustus. Head matkasaapad, mis oleks piisavalt paksu talla ning kõrge säärega, et hüppeliigest kaitsta. Lühemateks matkadeks või ringireisimiseks matkasandaalid (Keen). Lühikesed ja pikad püksid. Tuulekindel jakk ja vest (hea t-särgi peale visata), sest kõrgemal on ikka vääääga tuuline. Soepesu. Matkakepid – must have. Peakate. Päikesekreem. Teip-plaaster. Priimus (hommiku ja õhtusöögi saab hüttidest, kuid lõunasöök peaks ikkagi kaasas olema). Suveniirid (kommid, postkaardid, Vana Tallinn, Eesti Kaart, lipud jne). Mängukaardid. Laulik (et tunde kestval võistulaulmisel hätta ei jääks). Ja kitarri mängimise oskus kuluks ka ära ;)

Hütid. Kõik pretensioonid tuleks juba vargsi koju jätta. Tegu on lihtsate majadega, kus mõnes on elekter, mõnes mitte. Mõnes on pesemisvõimalus, mõnes mitte. Kohti kõigis üle 100.  Kuid igas hütis pakutakse hommiku ja õhtusööke (lisaraha eest muidugi) ning külma õlut. Magamine toimub raudvoodites, puhaste linade vahel ja kolme villase teki all. Seega kõlab küll uskumatult, aga meie kottidest jäid magamiskotid ja lebomatid kasutamata. Telke ei võtnud me juba vargsi kaasa, sest väidetavalt on Rahvusparkides telkimine keelatud. Mereäärsetes väikestes linnades tasub juhinduda maja värvatel asuvatest sildikestest, mis vabu tube pakuvad – hea võimalus kohalikega suhelda ning kulusid kokku hoida (nt 1 öö hind inimese kohta 6€).

Transport. Mereäärsetes linnades/külades ülitihe ja soodne (~3€ ots). Suuremate linnade vahel liiguvad korralikud konditsioneeritud bussid. Väiksemate külade vahel on bussiliiklus hommikupoolikutel tihedam. Et ühest riigi otsast teise liikuda, kasutasime rongi. Klasse on erinevaid – võib soetada vaid istumiskoha ühisvagunis, magasmikoha vanas vagunis (Nõukaaja lapsed mäletavad küll) või esimese klassi vagunis (üliluks (14€)). Kui ametlikke taksosid kasutada, siis tasub sõita taksomeetri järgi. Meie saime paar korda petta, sest leppisime eelnevalt hinna kokku ja see oli loomulikult kõrgem kui taksomeeter näitas J

Kultuur. Minu jaoks oli natuke üllatus kui Euroopalik ja vaoshoitud kultuur on. Inimesed on hästi tagasihoidlikud ja pealetükkivust ei kohanud. Aga samas on tunda juba ka natuke Türgi kultuuri mõjutusi.

Söök. Oo, jällegi koht kus igat suutäit nautida – liha, kala, juurviljad, puuviljad, kohalik õlu, vein jne. Ja muidugi siis veel hinnaklass. Ma arvan, et meie keskmine õhtusöögi hind inimese kohta jäi pigem alla 10€ - aga seljuhul oli tegu ikka väga rikkaliku söögikorraga!

*****

Kindlasti soovitan. Võib minna nii loodust nautima kui ka  rannaliivale peesitama. Nii üksi, sõprade kui ka peredega. Keeruline on Bulgaariat mitte nautida!

Illustreerimiseks mõned pildid ning Lisaks jagan ka meie detailset reisikava, mis on juba reaalsete kuludega täiustatud:   Fotod

Pärnu uued maitsed

Toortoidu kohvik Guru. Kohvik Pesa. Kohvik Komfek. Restoran Raimond. 
Kalamajaka kohvik. Veerev Õlu. Õllepood Gambrinus. 
Rokiklubi Volume. Katlamaja.

Toortoidu kohvik Guru.

Huvitavad maitsed, väga mõnusad smuutid. Kuigi valitud nõgese smuuti ja hummus kokku andsid liigagi rikkaliku maitsekomplekti. Kuid asukoht hubane, mõnus hoov lastega peredele.

Asukoht: Kuninga 32, Victoria hotelli vastas

Kohvik Pesa.

Lõpuks ometi on jõe promenaad elule puhkenud! Nagu kohviku slogan ütleb: run in! – siis vastavalt asukohale – Jaansoni raja ääres  - on tegu mõnusa paigaga, kus jalga puhata ja jõevaadet nautida.

Asukoht: Lai 2, Jaansoni raja alguses

Kohvik Komfek.

Mõnus atmosfäär, kerged road ja kihvtid hoovikontsertid, kiitus tegijatele!

Asukoht: Kuninga 24, kiriku kõrval

Restoran Raimond.

Üks hea kvaliteediga restoran on alati teretulnud, peaasi et taset suudetakse hoida, kuid esmamulje ja asukoht on suurepärased!

Asukoht: Ranna pst. 1, Hedon Spa (vana Mudaravila)

Kalamajaka kohvik.

Kalaarmastajate lemmik, ehk kompaktne menüü pakub vaid parimaid kalaroogasid. Ideaalne pühapäeva hommikuse turul käigu raames kalamarja võileiba ja kohvi nautida või osa võtta kolmekäigulistest õhtusöökidest. Lisaks mulle väga sümpatiseeris interjööri ja asukoha kooslus – hea näide kuidas elegantselt  lihtsat asja teha.

Asukoht: Turul (Karja tänava poolsel küljel)

Õllepood Gambrinus.

Iga moodne inimene teab üht-teist veinikultuurist, kuid mida me õllekultuurist teame?

Ideaalne paik õllegurmaanidele, sest valikus on tooted igast maailmajaost ning lisaks professionaalne personal! Küsi julgelt lisainfot!

Asukoht: Kuninga 36, Koidula pargi vastas

Veerev Õlu.

Minu uus lemmik, lihtne paik siiraste inimestega! Pole tähtis kes sa oled ja kust sa tuled, lihtsalt ole ja suhtle vabalt!

Asukoht: Kes teab, see teab ;)

Rokiklubi Volume.

Väga äge kontsertpaik. Lisaks hoolega valitud ja väga head live-esinejad!

Asukoht: Mere pst. 22, Kuursaali kõrval

Katlamaja.

Tundub huvitava idee ja seffi interjöör klubi.

Minu ramm kahjuks rauges, sest öösel kell 2 oli järjekorra pikkuseks 30 meetrit. Tundub popp ning teinekord saab kindlasti ka seestpoolt avastatud.

Asukoht: Ringi 56, Kolledzi vastas

Adam poiss

Mul oli au olla kaaslaseks mõnda aega Adamale, kellega koos sõitsime läbi sadu, isegi tuhandeid kilomeetreid, avastades koos Riiat, Tartut, Pärnut, Tallinnat..

Ammende Villasse  kontserdile?  Jah, loomulikult!

Mäletan meie esmakohtumise emotsiooni, kui Adam ootas mind Riia vanalinna parklas, seistes kõrvuti suurte Toyota ja Lexuse maasturitega. Sama ülev ja lõbus oli meeleolu tegelikult igal sõidul, sest see auto on täielikult hea tuju looja! 

  

Ja mitte ainult. Ausalt öeldes oli mul natukene umbusk mini-klassi autode sõiduomaduste suhtes, kuid Adam pööras mu usku.  Auto oma mõõtmetelt on küll pisike, kuid pika teljevahe, laia rööpe ja madala raskuskesemega  seisab väikeauto kohta Adam ikka üllatavalt hästi teel.  Järgmine umbusk, mille Adam kummutas oli kiirendamine möödasõitudel 5-käiguga. Oma 1.4 mootoriga on tal piisavalt jõudu, et sooritada möödasõidud turvaliselt käike vahetamata ja lausa lennates :)

 

Tähistaevast nautima? - Jah, loomulikult!

 Siinkohal lükkaksin ümber ka tõdemuse, et väikeauto müratase on kõrgem . Kindlasti sõltub see erinevatest parameetritest (nt rehvivalik), kuid mind see ei häirinud ja helisüsteemi valjemaks keerama ei pannud :) Küll aga nõustun väitega, et ilu nõuab ohvreid, kuid isiklikult jätaksin ma vastavalt meie teede oludele autole valimata 17“ valuveljed, sest need teevad sõiduomadused oluliselt jäigemaks.

Olles ise hakanud „nautima“ suurlinna rõõme ja ummikutes istumist, siis mul on hea meel, et uue põlvkonna mootrid on varustatud StartStop süsteemiga, mis seiskab kohapeal seistes auto mootori, mis ühtepidi hoiab kütusetarbimist väiksemana ning teistpidi mõtleb kaasliiklejatele, et nad sinu auto heitgaase ei peaks sissehingama nt valgufoori taga seistes.

Ja siis veel mu lemmiklisa – roolisoojendus! Mina enam ei mõista, kuidas tänasel päeval premium-klassi autosid  roolisoojenduseta tehakse ;) 

Kohvikusse? - Jah, loomulikult!

Kui nüüd tagasi vaadata, siis ei jätnud Adam mind kordagi hätta – tegi ära  imelihtsalt kõik keerukad manööverdamised, viis mu lumelaua hooldusesse(kuigi esmapilgul tundus lumelaud suurem kui auto) ning sõidutas täislastis reisiseltskonna (4 inimest koos pagasiga) ühest linnast teise, korduvalt!

Mainimata ei saa ka jätta, et see auto lihtsalt on nunnu!

Väljasõit Country Toureriga

Ühel kaunil kevadisel päeval kutsus võluv kaaslane nimega Country Tourer  mind väljasõidule.

Selgituseks võin öelda, et ma ei ole erapooletu oma arvamuse poolest, sest minu suhe Opeliga on tänaseks üheksa aastat kestnud ning tunne muutub iga päevaga üha tugevamaks :)

Nagu eelnevalt mainitud, oli seekord minu kaaslaseks Insignia Country Tourer. Tegemist on Insignia Sports Toureri nelikveolise vennaga, mis oma universaalkere, kõrgendatud kliirensi  ning veoskeemiga peaks täitma kõik nõudmised esinduslikule pereautole.

Muuseas – Opel on nelikveolisi mudeleid tootnud alates aastast 1988, mil tuli turule Opel Vectra ja esmakordselt oli valikus ka nelikveoline mudel. 90ndatel järgnesid Calibra ja Frontera kuni tänaseni välja, kui valikus on ka nelikveoline  kaubik Opel Movano näol.

Kõlab küll kummalisena, kuid mind huvitasid auto puhul eelkõige kõik auto varustusse kuuluvad adaptiivsed lisad – adaptiivne nelikvedu, adaptiivsed esituled, adaptiivne vedrustus, adaptiivne püsikiiruse hoidja.. Mida siiski tähendab sõna adaptiivne?  Otsene seletus Eesti Õigekeelsussõnaraamatu kohaselt  on  „kohanemisel põhinev“ ehk süsteem, mis muudab oma käitumist vastavalt olukorrale või keskkonnale.

Adaptiivne nelikvedu.  Nõus, tõelisele nelikveo fännile süsteem, kus nelikveo sisse/välja lülitamise võimalus puudub, kindlasti nii suurt rõõmu ei paku, kuid tavakasutajale, kes vahel seisab silmitsi halbade lumiste või mudaste teeoludega,  sobib adaptiivne nelikvedu suurepäraselt. Nelikveo puhul tähendab kohanduv süsteem seda, et pöördemoment jagatakse sujuvalt esi- ja tagatelje rataste vahel sõltuvalt sõidutingimustest. Kui tavatingimustes on kasutusel enamjaolt esivedu, siis „sport“ reziimi korral suunatakse pöördemoment rohkem tagasillale. Seega oleks tegu nagu 3 in 1 autoga ;)

Adaptiivne vedrustus. Omal ajal uue Insignia turule tulekuga, lisandus valikusse ka adaptiivne vedrustussüsteem, mis sai nimeks FlexRide. Põhimõtteliselt on võimalus reguleerida vedrustust kolmes režiimis: tavaline, Sport või Tour. Sport režiimi korral on süsteemide seaded kohandatud sportlikumale sõidustiilile:  
*Amortisaatorite summutus on jäigem, et tagada paremat kokkupuudet teepinnaga.
*Mootor reageerib gaasipedaalile kiiremini.
*Roolivõimendi toime väheneb.  
*Nelikveoga sõiduki mootori pöördemoment suunatakse rohkem tagasillale.
*Automaatkäigukasti käiguvahetuspunktid toimuvad hiljem.

Tour režiimi korral on amortisaatorite summutus pehmem ning käiguvahetus toimub mugavusrežiimis, et tagada sujuvam ja mugavam sõidustiil.

 

Detailirohked ventileeritavad istmed

Adaptiivne püsikiiruse hoidja. Adaptiivne püsikiiruse regulaator aeglustab sõidukit automaatselt, lähenedes aeglasemalt liikuvale sõidukile. Seejärel reguleerib see sõiduki kiirust, et järgneda eessõitvale sõidukile valitud eesmise vahekaugusega. Sõiduki kiirus suureneb või väheneb eessõitvale sõidukile järgnemiseks, kuid ei ületa seatud kiirust.

Adaptiivne esitulede süsteem AFL+. Nende tuledega muutub öine sõitmine märkimisväärselt turvalisemaks ning pingevabamaks. Tegu on bi-Xenon esituledega, milles sisalduvad pöörlevad elemendid suurendavad olulisemalt nähtavust kurvides ja järskudel pöörangutel. Lisaks automaatselt  vahetuvad kaugtuled, mis ei muuda üksnes su enda sõitu turvalisemaks, vaid ka kaasliiklejate oma.

Kokkuvõttes sõidab auto antud juhiabisüsteemidega sinu eest – sul ei jää midagi muud üle kui näpuga rooli hoida ja teed jälgida :) Mulle endale hästi sümpatiseeris  täienenud roolitagune juhiinfokeskus, mille kaudu saab juhtida kõike – pardakompuutrit, stereot, telefoni, navigatsiooniseadet. Kui aus olla, siis ikkagi kõik mis toimub keskkonsoolis oleval ekraanil , pöörab juhi tähelepanu teelt kõrvale. Ja kahjuks sel kesksel ekraanil toimub tänasel päeval juba palju – lisaks navigatsioonile on mu lemmikuks saanud IntelliLink meelelahutussüsteem, mis ühildub su telefoniga ja lubab toimetada seal nii mõndagi. Mina olen tänu sellele süsteemile hakanud helistama rohkem, sest üksinda sõites on aega mõelda teistele armsatele inimestele ning tihti selle asemel, et mõelda, kuidas sõbral läheb, parem helistan – kaks sõrmeliigutust ja juba kuuledki teispool rõõmsat häält ;)

Nii juhtub, kui valida teadmatuses vale tee..

Minu väljasõit Country Toureriga oli puhas nauding  - lisaks heale seltskonnale pakkus ta ka head dünaamikat ja sõidumugavust Lääne-Eesti väikestel kurvilistel teedel, mida üheskoos päikese paistel ja klassikamuusika saatel nautisime. Oma 1850 kg tühimassiga on Country Tourer omas segmendis kindlasti üks raskemaid , kuid see-eest teel püsivus ning haarduvus on täiesti omaette klass.Antud isendil oli peal 2-liitrine biturbo diiselmootor (143kw), mis oma värskuses (läbisõit 5000km) veel täit jõudu ei näidanud, kuid andis aimu, et hobuseid on kapoti all peidus hulgi..
Valikuvõimalust igaühele peaks jaguma, sest Insignia tavaversiooni puhul on valikus 11 erinevat mootorit, millest nelja võimsamat saab ka nelikveolisena. Siit tulebki välja Opeli eripära, et tegu on "rätsepatööga" ehk valikuvõimalusi on nii erinevaid, et igaüks saab enda vajadustele ja soovile auto kombineerida.

Kui veel nelikveo omadusi saaks ka lumel proovida..