Monday, September 1, 2014

Bulgaarias matkamas

Traditsioone peab jätkama ning seekordne matkareis viis meid juba suurenenud seltskonnaga Bulgaaria mägedesse. Kümme päeva täis naudinguid, mõni magusam kui teine, kuid ette rutates võib öelda, et Bulgaaria on matkahuvilistele igati meeltmööda – lugematu arv märgistatud radu, mis küll üle 3000 meetri ei küündi, kuid seda enam on vastuvõetavamad kõigile huvilistele. Meie kohtasime oma teel kohalikke alates 3 eluaastast kuni 70ni välja!
Meie reis algas Sofiast, kust liikusime edasi lõunasse – mägedesse, kus veetsime viis mõnusalt rasket päeva ning mille lõpetasime Musta mere ääres mahedates meretuultes lõõgastudes.

*****
Sofia. Kuna mäed asuvad Sofiast lõunas, siis oli mõistlik lennureis planeerida saabumisega Sofiasse ja lahkumisega mere äärest  - Varnast. Kui pileteid 3-4 kuud ette planeerida, siis leiab päris mõistlikke pakkumisi. Sofiasse majutus tasub planeerida läbi booking.com, sest kohapeal on sama hotelli hind täpselt 2 korda kõrgem. Sofiasse saabudes tasub soetada ära ka rongipiletid, kui planeerite reisi lõpuks Musta mere äärde jõuda. Sofiast tasub ära soetada ka mäekaardid ning priimusele gaas - igati sobilik selleks on matkatarvete pood nimega „Stenata shops“. Kui soovite tutvuda pealinna vaatamisväärsustega, siis tasub vältida muuseumite ja galeriide külastamiseks esmaspäeva, sest  siis on nad kindlapeale suletud ;)
Pirin mäestik. Võtsime sihiks esimesena vallutada Bulgaaria kõrguselt teise tipu – Mt. Vihren (2914 m ). Selleks jõudsime teise päeva lõpuks peale 4-tunnist teelolekut mäe jalamil asuvasse Vihren Hut’i, mis on antud piirkonna üks suurimaid oma 190 magamiskohaga. Hütt igati korralik, koos restorani, sooja vee ja elektriga. Tegelikult sinna oleks võinud kauemakski jääda, sest ümberringi on matkaradu mitmeid, mis ikka ja jälle Vihren Hut toovad. Aga meie olime tormakad ja planeerisime antud mäestikku nautida vaid ühe päeva. Mis seal ikka – sups ülesse ja sups alla – teostatav 6-7 tunniga. Seda muidugi juhul kui sa märgistatud rajal koos hea kaardiga ära ei eksi (nagu juhtus meiega). Aga tippu jõudsime me kõik, alla ka, aga mitte kõik ühte rada pidi. Nimelt pooled meist olid hakkamist täis ja võtsid käsile ka selle mäestiku magusaima osa – Koncheto mäeharja. Sellele ei vaidle vastu keegi, kui erutav ja ohtlik ühteaegu on kõndida kivisel mäeharjal 2800 m kõrgusel. Sooja soovitusena võib öelda, et kõige mõistlikum oleks Pirini mäestiku  ilu nautida järgmisel marsruudil: Vihren Hut’ist mööda idapoolset rada ülesse, aga üleval ristumiskohas võtta pigem suund paremale – Kutelo tippu (jah on küll Vihrenist 6 m madalam, aga vaated sama head). Kui vaadata eemalt Koncheto mäeharja, siis oleks seal nagu 4 tippu järjest – meie omad alustasid mäeharjal kõndimist teise tipu lõpust ning käisid lõpuni ja tulid teist poolt mäge alla, aga see tee oli pikk ja eksitav. Pigem ronida kohe esimesse tippu, käia mööda mäeharja kuni teise või kolmanda tipuni ja siis tulla alla ja minna tagasi juba tuldud teed Vihren Hutini. See oli meie õppetund, aga eks igaüks leiab endale sobiva tee. Pika päeva lõpetasime juba Rila mäestikus – oh kui müstiline oli saabuda koos pimeduse ja äikesega imelisse Rila kloostrisse!
Rila mäestik. Kui Vihreni otsa ronimine meenutas pigem suure kivihunniku otsa ronimist, siis Rila mäestik oli huvitavam ka oma looduse poolest – metsad, järved, alpiaasad, teravad mäetipud.. Aga asi võis olla ka selles, et veetsime kolm järjestikku päeva tsivilisatsioonist eemal ;) Liikusime ühest hütist teise ja kuulasime looduse hääli. Õhtud olid sisutatud laulu ja akordioniviisiga, sest meiega samal marsruudil liikus vahva kohalik seltskond, kel kombeks üheskoos mägedes käia. PS! Grupi keskmine vanus oli tublisti üle 50! Igatahes tubli laululahing sai maha peetud ning põhjalikult sõbrunetud! Rila mäestikku jäi ka Bulgaaria kõrgeim tipp – Mt. Musala (2925 m). Kui muidu meie teel tulid vastu mõned üksikud matkalised, siis katastroof saabus Musala tipus. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis mägi oli täis kohalikke, kes üheskoos aktiivselt perepäeva veetsid – igatahes liiklus laskudes oli hirmus tihe. Meie matkamised lõppesid Sapareva Banjas kuumas mineraalvees lihaseid pehmendades, et enne tsivilisatsiooni naasmist ikka õide puhkeda.
Must Meri. Saabuski kaua oodatud öörong, et rannikule kihutada. Jah, seal on tore. Eriti kui järgida kuldreeglit – väldi suuri linnasid nagu Burgas ja Varna ning turistilõkse nagu Päikeserannik ja Kuldsed Liivad. Selle kõige asemel rendi auto või liigu kohaliku transpordiga (väga hea bussiühendus) – külasta väikseid linnu ja külasid ning sulle jäävad tasuks kustumatud mälestused. Kohalikud soovitavad ja meie kiidame – Obzor, Nessebar, Pomorie, Kiten!

*****
Rajad. Rajad on üldjoontes hästi märgistatud. Radu on külluses. Kui kuulata ja austada loodust ning omada head kaarti (saab Sofiast osta), siis võib vabalt mägedes matkates nädalaid veeta. Loodus on vahelduv ning kauneid vaateid miljoneid! Kuid ole veendunud, et vett on alati piisavalt kaasas. Rila mäestikus oli küll mõningaid allikaid, kuid samas ei saa öelda, et rikkalikult. Pirini mägedes seevastu polnud üldse.
Varustus. Head matkasaapad, mis oleks piisavalt paksu talla ning kõrge säärega, et hüppeliigest kaitsta. Lühemateks matkadeks või ringireisimiseks matkasandaalid (Keen). Lühikesed ja pikad püksid. Tuulekindel jakk ja vest (hea t-särgi peale visata), sest kõrgemal on ikka vääääga tuuline. Soepesu. Matkakepid – must have. Peakate. Päikesekreem. Teip-plaaster. Priimus (hommiku ja õhtusöögi saab hüttidest, kuid lõunasöök peaks ikkagi kaasas olema). Suveniirid (kommid, postkaardid, Vana Tallinn, Eesti Kaart, lipud jne). Mängukaardid. Laulik (et tunde kestval võistulaulmisel hätta ei jääks). Ja kitarri mängimise oskus kuluks ka ära ;)
Hütid. Kõik pretensioonid tuleks juba vargsi koju jätta. Tegu on lihtsate majadega, kus mõnes on elekter, mõnes mitte. Mõnes on pesemisvõimalus, mõnes mitte. Kohti kõigis üle 100.  Kuid igas hütis pakutakse hommiku ja õhtusööke (lisaraha eest muidugi) ning külma õlut. Magamine toimub raudvoodites, puhaste linade vahel ja kolme villase teki all. Seega kõlab küll uskumatult, aga meie kottidest jäid magamiskotid ja lebomatid kasutamata. Telke ei võtnud me juba vargsi kaasa, sest väidetavalt on Rahvusparkides telkimine keelatud. Mereäärsetes väikestes linnades tasub juhinduda maja värvatel asuvatest sildikestest, mis vabu tube pakuvad – hea võimalus kohalikega suhelda ning kulusid kokku hoida (nt 1 öö hind inimese kohta 6€).
Transport. Mereäärsetes linnades/külades ülitihe ja soodne (~3€ ots). Suuremate linnade vahel liiguvad korralikud konditsioneeritud bussid. Väiksemate külade vahel on bussiliiklus hommikupoolikutel tihedam. Et ühest riigi otsast teise liikuda, kasutasime rongi. Klasse on erinevaid – võib soetada vaid istumiskoha ühisvagunis, magasmikoha vanas vagunis (Nõukaaja lapsed mäletavad küll) või esimese klassi vagunis (üliluks (14€)). Kui ametlikke taksosid kasutada, siis tasub sõita taksomeetri järgi. Meie saime paar korda petta, sest leppisime eelnevalt hinna kokku ja see oli loomulikult kõrgem kui taksomeeter näitas J
Kultuur. Minu jaoks oli natuke üllatus kui Euroopalik ja vaoshoitud kultuur on. Inimesed on hästi tagasihoidlikud ja pealetükkivust ei kohanud. Aga samas on tunda juba ka natuke Türgi kultuuri mõjutusi.
Söök. Oo, jällegi koht kus igat suutäit nautida – liha, kala, juurviljad, puuviljad, kohalik õlu, vein jne. Ja muidugi siis veel hinnaklass. Ma arvan, et meie keskmine õhtusöögi hind inimese kohta jäi pigem alla 10€ - aga seljuhul oli tegu ikka väga rikkaliku söögikorraga!

*****
Kindlasti soovitan. Võib minna nii loodust nautima kui ka  rannaliivale peesitama. Nii üksi, sõprade kui ka peredega. Keeruline on Bulgaariat mitte nautida!

Illustreerimiseks mõned pildid ning Lisaks jagan ka meie detailset reisikava, mis on juba reaalsete kuludega täiustatud:   Fotod















No comments:

Post a Comment