Meeles mõlgub üks lugu ühest suurfirma juhist, kes on öelnud, et inimene, kes NY’s tema juurde tööintervjuule taksoga sõites ei tea rääkida taksojuhi lugu ja ei tea tema naise ega laste nimesid, ei vääri kohta tema ettevõttes. Ühel päeval oma sõbra autojuhiga tööle sõites ja põgusa teekonna jooksul tema elust, lastest ja reisidest rääkides meenus mulle see lugu taaskord. Seekord oli aga midagi teistmoodi – ennem olin sellist avatust imetlenud kõrvalt, aga täna sai see lugu tõeks mu enda elus!
Ja mulle meeldib see! Olen kui munakoorest tasa välja hiiliv tibuke - igas päevas leian endas uue emotsiooni, mis laseb inimesi mulle samm-sammu haaval lähemale. Esialgu tundusid kõik tervituseks jagatavad põsesuudlused kui vägilaste armee, kes soovivad minu turvalisse maailma tungida ja kaitsemüüri mu ümber purustada, täna on tegemist uue armsa traditsiooniga mu elus. Tänaseks on juba loomulikuks saanud ka inimesed, kes Su kõrval seistes oma sooje tundeid Sinuga jagada soovivad ja Sinu embusesse vajuvad. Mõnusalt turvaline tunne haaras mind enda rüppe kui sõbrale silma vaadetes oma lugu rääkisin ja enda käe tema soojast peost leidsin. Veel kaheksa kuud tagasi oleks see mulle emotsionaalse šoki valmistanud, sest minu külmas maailmas tundus see katastroofiliselt üleliigne lähedus ühe inimese poolt. Täna ma naudin seda!
Võlgnen suure tänu ühele meie heale sõbrale, kes on soovinud oma maailma minuga jagada. Tema maailm on imelihtne ja samas imeline. Imetlen teda kadestusega – iga emotsioon kuulub väljendamisele, ühel hetkel ta võib vihastuda, teisel hetkel kirglikult armastada, ta ei pea paljuks Sind kiita - Su ilusat soengut, Su uut kotti või Su suurt kõhtu! Tema maailmas puuduvad sõnad ja korrektsed liigutused, aga neid ei olegi vaja! See on tema maailm ja see on nii külluslik – kõik laulud on tal selged, kõik tantsud oskab kaasa tantsida, tema käed kerivad ideaalsemaid lõngakerasid ning ta teab kaasa ‚rääkida’ igas keeles – ja ma ei tee nalja kui ütlen, et isegi Eesti keeles! Me ei vaja ideaalsust, peame lihtsalt nautima iseennast!
 | |
| Ekseldes kirevas maailmas |
Aeg-ajalt on mõistlik end tundmatus kohas vette visata ja vaadata kui avatult Sa tuled uute olukordadega toime, seda eriti just reisides. Eks igaühte ootab meid kodus mõnus voodi ja soe tuba, seda enam olen ma hakanud nautima reise külakestesse ja mägedesse, kus tingimused ei ole teps mitte mugavad, aga väärtused, mida inimesed oma lihtsuses Sinuga nõus jagama on – on rikkus kogu eluks. Ükski tee või saiajupp ei ole elus nii mõnusalt maitsenud, kui seda on nad siin teinud – istudes mägikülakeses majakese rõdul, nautides vaateid ning kaugust tsivilisatsioonist - teetassi kõrval. Ka hingele on vaja vahel kosutust!
Eks olen seda ennemgi endas tähele pannud, aga pole selleks sobivaid sõnu leidnud, aga õnneks tegi seda üks tähelepanelik kuulaja minu eest - minu meel on rohkem avatud väljapoole, teiste jaoks. Ja mulle meeldib see - võin teinekord enda arvamuse või emotsiooni tahaplaanile jätta, aga peamine, et armsad inimesed minu ümber õnnelikud on! Eks ta natuke omakasupüüdlik kokkuvõttes ole, sest oi kui hellalt paitavad meeli Sinuni hiljem jõudvad sõnad : "me igatseme Sind" või "tunneme puudust Su naeratusest ja rõõmsast meelest". Nende sõnade nimel olen valmis veel paljukski :)
Eks olen seda ennemgi endas tähele pannud, aga pole selleks sobivaid sõnu leidnud, aga õnneks tegi seda üks tähelepanelik kuulaja minu eest - minu meel on rohkem avatud väljapoole, teiste jaoks. Ja mulle meeldib see - võin teinekord enda arvamuse või emotsiooni tahaplaanile jätta, aga peamine, et armsad inimesed minu ümber õnnelikud on! Eks ta natuke omakasupüüdlik kokkuvõttes ole, sest oi kui hellalt paitavad meeli Sinuni hiljem jõudvad sõnad : "me igatseme Sind" või "tunneme puudust Su naeratusest ja rõõmsast meelest". Nende sõnade nimel olen valmis veel paljukski :)
Didi mati!
