Seekordne tee viis meid Abhaasiasse, maale, mis tekitab palju vastandlikke tundeid. Võtsin minagi mitu päeva hoogu, et andas selgusele jõuda, mida kõike Abhaasia mulle pakkus.
Esimene kaja mida Abhaasia kohta üldse kuuleb, on see kui ohtlik ta on. Ja nii endalegi korduvalt seda meelde sai tuletatud, kui maršutkaga imelise looduse keskel mägiteedel kilomeetreid sai mõõdetud – ühel käel kõrged mäed ja teisel helesinine vesi. Või kui südaöösel rannal piknikku pidada või juhusliku möödujaga võsavahele linnavaateid pildistama minnes jne. Eks ta praegugi veel on ohtlik grusiinidele, kelle pereliikmed on ühel hetkel abhaaside vastu võidelnud, aga turistidele ei saa ta kuidagi ohtlik olla, sest kõik kuurortlinnad on täidetud vene turistidega. Kokkuvõttes on Abhaasia kättesaadav kõigile, kel tahtmist jagub. Kes läheb sinna metsasid ja jõgesid ületades, kes läbi piiripunkti. Riiki sisenemine on lihtne, väljumiseks on vaja taotelda viisa. Esiteks täidad veebis ankeedi, ootad 5 päeva, saad loa riiki sisenemiseks, Suhhumisse jõudes lähed panka, tasud 20 dollarit ja lõpuks sisened ministeeriumi honnesse, kus passi vahele paberitüki saad, mis annab Sulle ka loa riigist lahkumiseks.
Oi kui uhke on see maa kunagi olnud. Alates uhketest kuurortitest, rannapromenaadidest ja sanatooriumitest kuni rikkaliku maani välja. Maa ja meri, mis on mitmekülgne ja viljakas. Annid on meie jaoks huvitavad ja mitmekülgsed. Minagi proovisin meie nädala jooksul ära kolm uut vilja enda jaoks: viigimari, mis korraliku Eesti maalapse jaoks on kättesaamatu; miski nimetu vili, mis suuruse poolest on kui apelsin, välimuselt nagu kõrvits ja maitselt melon ning järgmine nimetu vili, mida peremees lahkelt ‚nahhuiks’ nimetas. Igatahes eestlastel, kellele tsaar 125 aastat tagasi maad jagas on vedanud – nad elavad justkui paradiisis. Või siis õigemini elasid. Veel eelmise sajandi esimesel poolel kui kaugel mägede taga oli eestlasi viie küla täie jagu, kus käis aktiivne seltsielu kultuurimajades ja seltsides ning koolis sulgaselges eesti keeles sai õppida. Tänaseks on Eesti külad täitunud suuremas osas ärmenite, abhaaside ja grusinatega. Aga sellegipoolest oli meeliülendav kuskil kaugel Vene piiri ääres kuulata Eesti keelt, rääkida inimeste elust ning kogeda nende igapäevatoimetusi ühe ööpäeva jooksul. Kaukaasia rahvas on ülimalt tore, soe ja sõbralik, aga ikkagi mulle meeldib eestlase vaoshoitus, mille taga on suured südamed ja piiritu lahkus!
Tänapäeva elu nende inimeste jaoks on midagi muud. Noored on küladest lahkunud, ainus kõige toitvam amet on turismindus, mille tõttu kõik seal maal ääretult kallis on, tööd ei ole ning ainus kontakt välismaailmaga on läbi Venemaa. Egas kellegile ei meeldi kuuluda Venemaa hulka, aga sealsetele inimestele on Venemaa abistava käe ulatanud. Kui näiteks Abhaasia maksab pensioni 500 rubla, siis Venemaa annab 3500 rubla juurde jne., selles valguses on täiesti arusaadav, miks inimesed pigem Vene kui Gruusia poole hoiavad, sest tugi ellujäämiseks tuleb vaid ühelt poolt... Lihtsale põllumehel pole tegelikult üldse vahet, kellele maa tema jalge all kuulub – peaasi et tema rahulikult oma elu elada saab ja perele söögi lauale.
Abhaasia on kindlasti avastamist väärt. Eriti uhke on seal käia, kui meeles mõlguvad hetked 20-aasta tagusest kogemusest. Aga sellest saab aimu ka niisama linnapeal jalutades, vaadates neid endises hiilguses hooneid ning kuulihaavades maju, mis räägivad viimase aastakümne katsumustest.
Kõike, mida meie seal nägime, jagan lahkelt ka Teiega: fotoalbum
