Puhkus Türgis

Juuli ja Maali väljamaal

No vähemalt puhkus Türgis kõlab oluliselt uhkemalt kui puhkus Batumis:) Ja kuna Türgi piir nii väga lähedal Batumile asub ja kõik kohalikud seal osturetkedel käivad, siis oli patt seal isegi käimata jätta.

Ja nii me teele teisipäeva hommikul asusime, hääletades muidugi. Seekordne hääletamine oli natuke teistmoodi, sest vahepeal oli meie uus sõbranna pikad lood meile rääkinud, kuidas kunagi ei tohi istuda autosse kus ainult kaks meest on ja tema  telefoninumber sai kiirvalikusse lisatud. Kokkuvõttes eirasime kõiki reegleid ja istusime musta Mercedese tagaistmel kus kõrva pröökis kellegi härra poolt lauldud vene keelsed romansid..... ja lublju tebjaa..., esiistmel kaks noormeest, metsa all piknik jne. , aga ikkagi oli muretsemine  asjatu ja kohale elusalt jõudsime.

Turist uhkuses

5 lari soeng

Batumi on uhke, oi kui uhke. Raha, mis sinna riigi poolt investeeritud on, on asja ette läinud. Lõpmatuseni pikk promenaad, uhked kohvikud rannal, parimad hotelliketid oma uhkete hotellidega, kõrghooned, mis kuidagi olustikku ei sobi, aga see-eest luksust linnapilti lisavad jne. Aga eesmärk on täidetud ning linn  inimesi täis. Eks meiegi puhkus kulges enamjaolt ühest puhvetist teise. Et ikka puhveti jaoks ilus olla (loe: liiga laisk et ise iluprotseduure teha), külastasin uhket ilusalongi. Kui tavapäraselt istud tooli, kallutad pea tahapoole, et juuksur su pead pesta saaks, siis seekord nii ei läinud. Selle asemel pani juuksuri proua kohvikannu tulele, kallas sooja vee ämbrisse, kummardusin kraanikausi kohale ja proua hakkas kopsikuga vett pähe uhtuma. Aga tulem oli ikka üks – sonks oli peas ja rahakotist 5 lari (2€) kulunud :)

Ja nii end kaks päeva rannakividel kõrvetatud sai, uhkeid mojito’sid nauditud ning öö rongis loksutud, et tagasi Tbilisis laste juures olla:)

Uued sõbrad

Ühel ilusal päeval saabus meie ellu täiesti ootamatult Ingel nimega M. Inimene, kes pakatab elurõõmust ning on täis lahkust, hellust ja armastust. Tänu temale tutvusime meie uute imearmsate sõpradega, kel vanust vaid mõned päevad või mõned kuud, kuid kelle jaoks soovin olemas olla nii palju kui võimalik. 

Eneselegi ootamatult alustasime ühel päeval vabatahtlikult tööd ühes lastekodus, kus elavad väikesed ilmakodanikud sünnist kuni 6-aastaseni. Hoolimata nende kurvast saatusest on iga nendega koos veedetud hetk täis rõõmu ja naudingut nii et iga pisemgi raskus saab seljatatud kergesti! Tööalaselt on hea silmaringi avardamise mõttes toimetada ka lastega, kellel on täiesti teistsugused vajadused.  Lisaks kõigele on huvitav vaadata ennastki kõrvalt, mis emotsioonid minus avalduvad kui üle väga pika aja jälle ühe kuu vanust maailmaimet süles hoian ja ta suule naeratust meelitan. Ma olen väga tänulik kõigi nende võimaluste eest, mida siin kohatud inimesed meile pakuvad. Maailm on täiuslik kõigi armaste inimestega meie ümber. Aitähh, et Te olemas olete!

Kusagil Tšetšeenia piiri ääres..

...on üks küla nimega Shatili. Tbilisist 150 km ja 7-tunnise autosõidu kaugusel, kus elab 15 peret. Ehk kusagil middle of nowhere, aga sellegipoolest maaliliste vaadete ja imeliste loodushäältega koht paradiisis.

Meie tee algas Tbilisist nagu ikka – hääletades. Suur maantee oli lõbus. Kõrvalmaantee algus oli ka lõbus, aga iga kilomeetriga vähenes ka autode arv teel, kuni selleni, et tunnis liikus teel vaid mõni üksik auto. 

Vana hea Kamac

Sellest hoolimata jõudsime sihtpunkti, nii üllatav kui see ka ei ole ja selleks kulus vaid seitse tundi ja üheksa autot. Tänaseks võib öelda, et meie õnneks, hääletasime end viimaks ühe piirivalvuri natšalniku auto peale, mis meid viimased 70 kilomeetrit edasi viis. Need viimased kilomeetrid on kõige hullemad – kitsas ühesuunaline mägitee, mis loksutab Su läbi päris korralikult, kus kiiruseks on  30-40 km/h, kuid vaated mis kõikjale avanesid – seda peab ise kogema, et seda mõista. Vahepalaks vahetasime teel autod ja meiega liitus veel üks piirivalvur, kellel paguni peal oli rohkem tärne kui „natšalnikul”. 

Piknik

Seda enam olime viisakad ja võtsime vastu kutse kõige kõrgemas punktis (2300km) pidada väike piknik, et natšalniku natšalnikuga kaks pitsi viina võtta ja tooste Gruusia auks meisterdada:) Piirivalvurite auto kõige suuremaks eeliseks on see, et nemad peatuvad iga üksiku maja juures, käivad vaatavad pererahva üle ja viivad neile vajadusel süüa-juua. Omapeaga polekski tähele pannud, et mõnes onnis ka inimesed elavad, aga koos piirivalvuritega sai nende inimeste elu-oluga lähemalt tutvuda.

Kohale jõudes ootas meid kodumajutuses juba tuba ja maitsev õhtusöök. 

Vanalinn

Selle küla uhkemaks vaatmisväärsuseks on 800- aasta vanused tornid ehk vanalinn, kus veel mõnedkümned aastad tagasi inimesed elasid. Tegelikult elavad praegugi - suviti ja suviti saab sealsetes tornides ka toa üürida ja nautida elu rahus ja vaikuses nagu inimesed ennem meid on sadu aastaid teinud.

Vaade alt

Vaade ülevalt

Teiseks vaatamisväärsuseks on selles piirkonnas külake nimega Mutso. Kinnitamata andmetel on see 11-18 kilomeetri kaugusel Shatlist. Võtsime selle tee esialgu ette jalgsi, nautisime imelist loodust, tegime pilte kuni möödus meist üks maršutka, kes meid peale korjas ning sihtpunkti ja tagasi viis. Sihtpunktis ootas meid kõrgel, kõrgel mäe otsas järjekordne tornküla ja sinna minek ning sealsed vaated –imelised ma ütleks!!! 

Teel.

Teise päeva õhtuks võttis natuke muretsema, et kuidas me küll linna tagasi saame, sest autosid Tbilisi suunas seal väga ei liikunud, maršutka on ka alles paari päeva pärast tulemas.... Aga sellest ei tasu end seljakotiga rännates häirida lasta. Kuidagi saab ikka, esmatähtis oli veel üks öö seal vaikses külakeses loodushäälte rüppes veeta ja lihtsalt lasta vaimul puhata. See on see osa, mida ma väga naudin. Ei ühtegi plaani, ei mingit muretsemist, lase lihtsal asjadel endaga juhtuda. Seepärast iga kord kui koduuksest seljakott seljas  välja astun, tuleb mu suule naeratus, sest tean, et kõik mis meid ees ootab on imeline ja seiklusrikas!

Ja lõpuks läks meil väga hästi – koju tõi meid sama piirivalvur, kes oli meid ka külla toonud. Teel tagasi ta täiesti lapsendas meid – ostis meile teel jäätist, Coca-Colat ning nätsu ning linna ääres meid maršutka peale pani, mis kodule meid kõige lähemale tõi, koti täie ploome ja õunu kaasa andis ning maršutka sõidu meie eest tasus. See on tõeline Gruusia külalislahkus, sest nad lihtsalt ei lase sinuga miskit halba juhtuda!