Veinionu

Täitsa meelega sattusime täna ühele läheduses olevale turule. Tegelikult läksime otsima palju kiidetud veinipoodi, kus kanistritega saab soodsat veini osta, aga see jäi seekord leidmata. Pole hullu. Kohalikul turul oli ka veinimüüja platsis. Tore onu, kellel silmad särasid - kas vemmeldavast verest või oma 55 kraadisest tšatšast, kes seda teab:) Igatahes vein oli ülimagus ja pidi hea jonksu pähe tegema nagu üks kohalik proua teadis rääkida (13 kraadi) ehk siis peaagu sama hea kui venna tehtud koduvein:)
Peaaegu oleks ka mehele saanud, sest esitati ka kõik traditsioonilised küsimused - kus te pärit olete? õpite või töötate siin? ja siis tuli ka päris uus traditsiooniline küsimus - kas teil mehed ka olemas on või? Meie eitav vastus sobis talle küll. Tavaliselt selle peale hakatakse oma poegi pakkuma, aga tema pakkus iseennast. Õnneks suutsime kuidagi nii lahkuda, et kaasavaraks tema telefoninumbrit kaasa ei saanud:) Lubasime vaid teinekordki veini ostma minna.

Kui te nüüd arvate, et veini sisemiseks tabimiseks soetame, siis eksite. Terve tagasitee treenisin mina oma biitsepseid. Sest me siiski olime oma hommikusel sörkimistiirul:)

Eriskummaline ja imeline

Ei, siinsed asjad käivad ikka omamoodi. Kolm nädalat oleme oodanud neljandat voodit, ja siis täna, päeval, mis on kohalike jaoks kõige püham üldse, saabusid hommikul kell 11 töömehed, kes paigaldasid voodi ja lisaseina kardina näol. Ja pühadeimeks lubasid veel pühapäeval toolijalgu parandama tulla. Täpsustuseks veel nii palju, et kohalikud mehed väga tööd ei armasta ja kui nad hädapärast tööl käivad, siis tavaliselt algab tööpäev umbes kell 11 ja lõpeb hiljemalt 16 paiku. Aga meie oleme vähemalt nelja meest juba näinud, kes seda reeglit rikuvad ehk tänased töömehed ja interneti-gurud, kes meie juures õhtal kella viiest kaheksani paiknesid. Imelik.

Ohoo, eilseks olime me jooksurajal juba korduvalt käinud ja eilne oli lõpuks see päev, kus lisaks meile kahele jooksid seal veel kaks naist. Uus kultuur on rajatud – ka naised võivad avalikus kohas sporti teha:)

Minu esimene armastuse avaldus kohaliku noormehe poolt. Jah, eile oli see päev, kus üks võluv pruunisilmne noormees, umbes vanuses 16, kes on ühe lastekodu kasvandik, mulle armastust avaldas. Muidugi sulaselges gruusia keeles, aga tõlgi vahendusel jõudis see avaldus ka minuni. Kõige armsam osa oli see, kui ta seina pealt suvalise pildi võttis, selle enda tehtuks tembeldas ja siis mulle kinkis. Nüüd kaunistab mu magasmitoa seina üks imeilus pildike, olgu ta tehtud siis ükskõik kelle poolt:)

Mulle väga meeldib minu uus põsepuna – kui punast veini piisavas koguses ja ühtlaselt kasutada, on see pune püsiv kauaks:)
Ahjaa, olekski unustanud - areng on meeletu - 30 kätekõverdust korraga:)

Banja värk

Kuna ilm pidi alles püsivalt peale lihavõttepühi heaks minema, siis kontide vahele on pugenud külmapoiss, kellega me Banjades võitlusesse asusime.

Hirmus tore koht, kahjuks ei saa rääkida kaasa sellest, mis toimub ühis-banjades, aga saan Teiega jagada kogemust private-banjast.

Ehk siis üks tore koht, kus asub kuumavee bassein/vann, kus lisaks on mõni olemise ruum ning pesuruum, kus asub ka lavats, mille peal massaaži teenust osutatakse. Õigemini, kutsugem seda massaaži teenuseks. Tegelikkuses tähendab see seda, et heidad kivist lamatsile pikali, tuleb üks ürbis tädi, kes su kuuma veega üle kallab, kõige pealt hõõrub sind kareda nuustikuga, mis haiseb täpselt niimoodi, et ennem sind on sellega vähemalt 500 inimest hõõrutud:) Vähemalt meid 7 hõõruti ühe ja sama nuustikuga, hea et ma esimene olin:) Sellele järgnes see, et ta pesi su roheliseseebi vahuga üle, loputas kuuma veega ning aegajalt pidid end kõhult seljale veeretama ja vastupidi. Seda, kui libe see kivilavatsil ohtra seebi ja veega oli....ahaa...hea et ma sealt end maha ei veeretanud:) Ja lõpuks järgnes massaaž, või midagi selle taolist, ehk tädi natuke silitas sind, tampis natuke selga ja voilaa...olidki lõpuks kui uuesti sündunud. Sest ainus positiivne asi kõige selle juures oli see, et nahk oli kui uus – pehme ja sile ja ülimõnus. Ja lisaks kuulub see kõik suurepärase Gruusia kultuuri juurde. Või siis seda kõike tuleb kogeda selleks, et ka teiega midagi jagada oleks:)

Aga muidu õhtu oli tore, saunas ainult naised ja naistejutud:) Loodame, et sellest saab tore rituaal.

Pühapäev

Puhkepäev.

Laupäev

Meie esimene linnast väljasõit. Puhtjuhuslikult, kogemata kohtusime valitud sihtkohas, Davit-Gareja mägikoopakülas, ka kõiki teisi vanu häid sõpru ehk suurepärane pärastlõuna 15-pealise seltskonnaga. Etterutates võin öelda, et tegemist oli kõige vaimustavama ja julgema teoga minu elus. See imeline matk Aserbaitžaani piiriäärsetes mägedes jääb kauaks meelde, sest reaalselt me kõndisime ühe kuradima kõrge mäe küljel, väga järsul serval ning kõigele lisaks ronisime mööda kiviseinu ainult ülespoole ja ülespoole. Elu jooksis silme eest läbi ja jalad värisesid all nagu jõudsid, kuid oma hirmu valitsemiseks (kõrguse kartus) oli see parim. Ja need koopad, kus reaalselt inimesed on elanud ja need vaated...nende jaoks ei jätku sõnu.

See kõik lõppes ühe järjekordse suurepärase supraga. See oli ka esimene kord, kui õhtusöögil pakuti 'ise tegemise' salatit ehk tuuakse lauale taldrik kahe kurgi, kahe tomati ja peotäie roheliste ürtidega (seller, karulauk), mida siis ise kimpu said köita ja siis järada:) Imeline on sellise õhtusöögi juures ka see, et kogu kupatus (vesi, limonaad, vein, õlu, salat, liha, hatšapuurid, leib, juust, šašlõk, jnejne) läks maksma 10 lari per face (70eeku).

Linna naastes oli aeg järjekordse bluusi õhtu jaoks. Üks imeline lounge vanalinnas koos suurepärase bluusi bändi, kokteili, tantsu ja suurepärase seltskonnaga. Seda kõike lihtsalt peab armastama.

Ja muuseas väike areng kätekõverduste valdkonnas on ka toimunud – 20 tk.

Reede

Meie imeline Gruusia keele õpetaja. Nii armas oli see, kui ta küsis, kas oskame Gruusia toite valmistada. Kui ta meie negatiivset vastust kuulis, võttis ta oma südameasjaks meile seda õpetada. Seega varsti algavad kokakursused - hoidke alt mehed, siit need ideaalnaised tulevad:)
Ilmselgelt pole reede töötamiseks. Peale keelekursust oli aeg lõunatada. Selle raamas eksisime ära tõelisele turisti tänavale, mis oli täis kohvikuid. Kõik nii armsate Eestipäraste nimedega - Arno, Kala ja KGB. Aga ilm oli ideaalne, et armsas tänavakohvikus üks latte juua ja "arhitektuuri" imetleda. Nii umbes paar tundi.
Läbi ime jõudsime ka tööle, mis omakorda oli seiklus, sest eksinuna teed küsides, peatus lõpuks punt inimesi, kes kõik juhatasid meid kuhugi. Lõpuks peatati maršutka (umbne 16-kohaline kohe-kohe laiali lagunev buss), topiti meid selle peale, kui oli aeg maha minna, andsid bussis kõik sellest märku ja lõpuks üks tädi meid põhimõtteliselt käeotsas ka kohale viis. See on nii kuradi tavaline ja armastusväärne siinsete inimeste juures. See kõik käibki nii lihtsalt. Eile metroos korraks linnakaardi väljavõtmine tähendas seda, et saime tuttavaaks ühe naisterahvaga, kes töötab šokolaadivabrikus giidina ja kes meid lastega külla kutsus. Ja nii ongi. Elu on ilus.
Täna juhtus lõpuks ka see, et peale kahe nädalast teooriat jõudsime me lõpuks ka jooksurajale. Oi kui hea tunne see on, kui järgmisel päeval tunned tuharalihaste valu - järelikult läks asja ette:)
Ei tea kas asi oli tänases päikesepaistelises päevas või on õhus kevadet, aga tänavad olid täna täis noorpaare, kes käsikäes jalutasid ning tüdrukute peod oli lillesülemeid täis:) Väga armas.

Kes küll majas kõik veini ära jõi?

Neljapäev

Hmm, kuradima keeruline on siin meenutada, mida me eelmisel päeval tegime. Siin on igas päevas midagi uut - nimelt uus korts näos, sest aeg läheb siin lennates.
Ahjaa, neljapäev oli tänavalaste lastekodus aia koristasime päev. Kui me lõpuks sinna kahe paiku kohale jõudsime, ootasime tunnikese, et meile tööülesandeid jagataks, mida lõpuks ei juhtunudki, ning nii oligi juba aeg kella nelja tee juua ja koju minna:) Omaalgatuslikult haarasime vahepeal rehad ja alustasime riisumisega ehk meenutasime vanat head kooliaega. Meie tegevus pakkus loomulikult ka lastele huvi, aga kui nad reha kätte võtsid ja kaks sekundit riisusid, mõistsid, et see pole üldse põnev töö:) Tegelikult seda arvasime meiegi, sest esimesel võimalusel, kui poisid mänguhoos palli kaotasid, liitusime meiegi nende jalka mänguga:) Peale ägedat jalkamatši kinkis üks võluv noormees meile võilillekesed. Nad on endiselt armsad:) See oli ka esimest korda hetk, kus tõdesin, et ma olengi siin, terve aasta ja kui väga ma armastan seda, mida ma teen. Olen leidnule endale koha:)
Hommik oli järjekordselt bažaari päev. Ohoo see on endiselt metsik. Nimelt mul tekkis küll korra paanikahoog, et sealt ei saagi välja. Tegemist on suurtes hallides  paiknevate labürintidega, kus isegi laealune on asju täis riputatud. Aga saak oli hea - uus Lacoste lõhn, mis nii väga feik ei tundugi, päikeseprillid ja chanel-chanel kotike. Iga asi maksab siin 25 lari (175 eeku). Hullumeelsus ühesõnaga.
Õhtul sattusime linna peale. Öine Tbilisi on ikka väga võluv. Juhtusime pubisse nimega Nali, kus neljapäeviti on elavamuusika õhtu ja seekord esines bluusibänd. Keha oli päris tore jälle shake'da:) Meil on endiselt väga toredad sõbrad siin:)

Kolmapäev

Juhhei, meie esimene keeleõppe tund. See kõik ei tundugi enam nii raske, kõlalt on tegu väga ilusa keelega. Ma suutsin end üllatada sellega, et pidasin kõiki neid khe, tskõ jne häälikuid väga raskeks, aga täna sattusin hätta täiesti lihtsa ja tavalise s'ga:) Ju ma siis pole harjunud sisema:P

Täna oli ka see päev, kus esmakordselt autoga sõites tuli silmad kinni panna ja palvetada. Olles teel järjekordsesse lastekodusse sai meie imearmas Lela kõne, et teda oodatakse naaberlinna udutähtsale koosviibimisele. Ja siis ta algas – ralli suunas Tbilisi-Rustavi-Tbilisi. Muidugi jäi meile arusaamatuks, miks me tagasi pidime kihutama, sest siis meil aega oli, aga ju see on neil siis veres. Tagasiteel leidsime endale ka ühe bemmi-vennast sõbra, kellega kordamööda mõõtu võeti – kord olime meie ees ja kord tema. Ja loomulikult toimus see kõik linnas sees, ridu ja teepooli valimata ning kiiruseks oli 120+. Ühe valgusfoori all kõrvukuti seistes teatas härra, et meie juht on suurepärane sõitja, kuid auto pidavat crapp olema (compact bmw). Kui teed meid lahku viisid, siis suurest rõõmust lehvitasime kõik üksteisele. Sõidu lõpuks oli süda meeletult paha:) Aga õnneks jäime ellu.

Kui eelnevalt oleme külastanud lastekodusid põgusalt ja kohtunud vaid väheste lastega, siis täna meie viimast lastekodu külastades, koguti kokku kõik lapsed ja tutvustati neile meid. Tuleb tunnistada, et ma olin päris popp oma blondite kiharatega. Üks armas preili teatas, et tema tahab ainult minuga mängida ja ma ei tohi mitte kuhugi niipea minna. Esmatähtis küsimus oli ka see, et kas mul õdesid on:):):)

Ja täna, täna on see päev, kus meie majja saabub internet, või vähemalt 15 mintsa tagasi pidid saabuma paigaldajad:P Naabrid kurivaimud lubasid meil luba küsimata oma netti kasutada umbes nädala, kui taipasid enda netile parooli peale panna:)

Ohoo, on möödunud märkamatult kolm tunnikest kui meie mõni tund hiljaks jäänud interneti-gurud on kuhugi maale jõudnud. Tõelised maailmaimed. Kaks grusiini, kes teevad midagi, aga kuhugi ei jõua:) Ja oh imet, peale imelist tööd selgus, et ka ettemaks tuleb neti eest tasuda, seega istume veel maailma avarustes üksinda:(

Teisipäev

Õppetund, siin ei saa ühtegi päeva vahele jätta. Tänane päev kulus kodus palaviku alandamisele ja millest kõigest ma selle ühe päevaga ilma jäin, aiaiaiai. Isegi meie metroopeatuses oli üks putka end kokku pakkinud, kuhu ma järgmisel hommikul taskurätte ostma soovisin minna. Alles esmaspäeva õhtul oli ta seal, aga kolmapäevaks enam mitte:) Aga see, et terve päeva kodus istud, ei tähenda seda, et sa asjaajamisest Gruusia moodi osa ei saa. Hommikul (st ~12) saime kõne, et täna on tähtis atesteerimise päev ning kella kahe paiku soovivad atesteerijad meie kodu külastada. Mina siis palvikus koristan ja koristan ning kui kell kaks kätte jõudis, tuli kõne, et sorry gogo'd, see tähtis päev tuleb hoopis nädala pärast:) Ahastav:)

Esmaspäev

Ma luban, et teen seda vaid korra ehk kirjutan vaid aasta jooksul korra iga nädalapäeva üritustest:)

Väga tore tööpäev oli täna.

Külastasime ühte uut lastekodu, kus paiknevad tänavalapsed. Elamistingimused loomulikult trööstitud, aga lapsed ise on nii armsad ja elurõõmsad. Ja see ongi see põhjus, miks me seda tööd teeme. Külastasime õhtul ka teist lastekodu, kus olime eelnevalt käinud ja kui lapsed meid nägid, siis reaalselt tuli nad meile vastu ja tervitasid siinsete kommete kohaselt meidgi – väikese põsesuudluse ja kallistusega. Ühtlasi on see märk sellest, et aasta pärast lahkumine nendest lastest saab raske olema.

Kohalikud on endiselt äärmiselt külalislahked – tänane lõuna toimus ühe toreda tütarlapse juures, kes 5 minutiga meile imemaitsava lõuna meisterdas ja sinna juurde sõnad lausus – minu kodu on alati ka teie kodu, kasvõi ööpäeva ringselt. See on see osa, mis mulle kohalike juures meeldib. Aga need lubadused, lubadused, mida kohalikele meeldib jagada. Tänaseks oleme üle nädala interneti oodanud ja mida ei ole, seda ei ole. Vahva.

Hash

Igati tore üritus ehk siis kahel pühapäeval kuus tulevad kokku enamus välismaalasi, kes Tbilisis paiknevad ja teevad väikese armsa väljasõidu linna lähedale. Ehk siis puht füüsiline ja raske pooleteist tunnine matk mägedes:) Isegi täiesti teostatav kõige valemate jalanõudega üldse, aga tugev Eesti naine saab hakkama. Toredaks teeb selle ürituse need inimesed ja igasugu toredad rituaalid, nt altari osa, kus kaks patust maha istuvad ja kõik neid jahu ja õllega üle kallavad või siis hüüdnimede osa – kui sa millegi värvikaga hakkama saad, siis uus nimi ülejäänud eluks on Sulle garanteeritud. Meie õnneks esimesel korral värvikad ei suutnud olla ja pidime lihtsalt Virgin staatusega leppima.

Meie jaoks oli sellest pundist juba enamust tuttavad, keda polnud varem kohanud, siis reedel meie welcome partyl olime juba kindlasti kohtunud:) Igati tore üritus oli. Kui peo algus oli kell 8, siis esimesed külalised saabusid elegantse 15 minutilisi hilinemisega ja loomulikult olid need eestlased. Meil on oma M-klubi siin – Merike, Maret, Mirjam, Madis, Mattias ja Mathis. Kaks viimast hakkasid meie koduvaimuks – ehk neile hirmsasti meeldib minna ja tulla meile kui nad seda vaid soovivad, aga mis meil toreda seltskonna vastu ikka olla saab:) Ülejäänud külalised laekusid kuni kella 23ni. Nagu Gruusias ikka tavaks. Sel õhtul leidis aset ka meie esimene ööklubi külastus. Igati tore underground techno üritus, kus iga mees otsiti läbi, et nad relvi kaasas ei kannaks jne. Väga tore koht.

Tuleb tunnistada, et minu areng on juba täitsa silmaga märgatav – ma olen hakanud sööma ühepajatoitu ja tatraputru ning õllega olen ka sõbraks saanud. Ahjaa, lisaks sellel alustasin igapäevaste kätekõverduste tegemisega, mida üritan siiagi postita, tänaseks saagiks oli 15 – vaatame kuhu aasta pärast jõuame:)

Tööpäev

Esialgu on see veel naljakas:) Eile sai tehtud uhke nädalaplaan. Tänaseks on sellest tehtud ei rohkem ega vähem kui 0. Aga me hakkame harjuma sellega, sest tänaseks tegime oma plaanid täiesti nii, et oma töökohustusi või plaanipäraseid tegevusi päevaplaani ei arvestanud:)

Seega ei jäänud meil muud üle kui „tööpäev“ omamoodi sisustada. Esimeseks tegevuseks sai bažaari külastamine – ideaalne koht 'asjade' kogujatele – ehk siis lõpmatuseni poode, poode, lette, poode, poode, mis sisaldavad kõike. Reaalselt kõike. Aga samas saad ka imeodavalt kõik eluks vajaliku.

Eluks vajalikud hilbud leiab ka kohalikest kaltsukatest. Supeeeer! Väga hea valik, esimesed hinna on küll kallid, kuid peale kauplemist lähevad hinnad vägagi õigeks:) Soetasin täna endale imeilusa ja imekitsa sametist musta kleidikese. See on kleit, mida tuleb igal supral kanda, sest imekitsasse kleiti tuleb ju ilusasti mahtuda, seega mõõdupuuks sobib selline leid suurepäraselt:) Samuti hinnad, mis kohalikes ilusalongides valitsevad on vägagi mõistlikud. Kui sul on valida, kas teed maniküüri ise või külastad maniküüri 54 eegu eest. Hmmm. Raske valik:)

Ahjaa – vaesed vabatahlikud käisid täna šhoppamas:

Tänane lõuna iseloomustab kõige paremini meie keskkonda: eestlased gruusias hiina restoranis briti pop'i kuulates vene keel praktiseerimas:) Ja meie õhtusöök – puhas Eesti – värske kardulas hapukoore, sibula ja heeringaga ja kõrvale must leib taluvõiga:) Tekkis värske kardula isu jah?:) Ihii.

Et suurepärane õhtusöök ka kuhugi mahuks, siis tegime ümbruskonna 'mägedes' väikese tiiru. Imeromantilised on need mäkke viivad kitsad käänulised teed, kuid ümbruskond nende ümber – leiab ühesõnaga kõike – onne, mida nimetatakse majadeks, vaheldumisi villadega, tänaval viinamarja väätide all mängivaid lapsi, imelist veesüsteemi, poe ees kogunevaid härrasid ning tagahoovis prahi keskel elutsevaid lehmasid. Lisaks miljoni dollari vaatega poolik kortermaja, kus reaalslet elavad inimesed.

Ehh ja nii meie 'tööpäevad' mööduvad:)

Meie elu

Elu. Imeline kui lihtne on tutvuda inimestega. Lihtsalt ole olemas ja kõik pöörduvad Su poole.

Eile nautisime esimest imelist õhtusööki küünlavalgel, sest keegi oli unustanud meie elektriarve maskmata ja nii me pimeduses istusime. Aga vaene vabatahlik või siis tugev Eesti naine saab kõigega hakkama, seega väga ilus kogemus:) Ainult et hommikul oleks võinud dušši alla saada:) Aga kohalikele lähevad higised Eesti naised ka peale:D:D:D

Arhitektuur. Ja kõik need ehitised..oleme vähemalt ühte ilusat maja näinud:) Tavaline on see, et on ehitatud valmis maja karp, sinna on mõned korterid müüdud, kus elavad reaalselt ka inimesed ja ülejäänud osa 19 korruselisest ja kilomeetri pikkusest majast on välja ehitamata:) Ja muidugi see, et iga rõdu, iga paneel ja iga aken on majal erinev...täitsa džungel ühesõnaga:) Ja vanalinn, mis esialgu tundub täielik agul olevat, kuid see eest need kitsad omapärased tänavad, mis mäkke viivad on imearmsad, peaagu nagu Prantsusmaal:)

Meie dzungel:

Kommunikatsioonid. Samas kui imelihtne kõik siin on. Esiteks on Tbilisi nii lihtne ja loogiline, olenemata sellest, et tegu on suure linnaga. Metroos on vaid kaks liini....sõidad kas ühes või teises suunas. Ja kui imeliselt odav see on:) Nt 2 lariga (1€) on võimalik sõita kolm päeva ja nii palju kui vaid soovid. Siinkohal tasub mainida, et Pärnus maksab bussist ostes ühe suuna pilet sama palju. Lisaks sellele kehtib metrookaart ka bussides. Kui jääd õhtul liiga kauaks vanalinna õlut jooma, siis maksimum summa, mis meie koju takso sõiduks kulub on 4-5 larit (max 35 eeku), tegemist on siis nt sõiduga mustamäelt kesklinna.

Ja kui lihtne metroo ja telefoni eest tausuda. Metrookaart on üks ja ainus, mille soetanud oled 2 lari eest ja seda saad igal võimalusel putkas täiendada. Telefoni eest saad tasuda igal nurgal paiknevas automaadis...sisestad vaid raha ja telefoninumbri ja voilaaa....võidki olematu raha eest pikalt rääkida:)

Putkamajandus. See on lihtsalt imeline:) Supermarket on totaalne out, sest see on liiga kallis. Kohalik putkamajandus pakub sulle kõike kasulikku – alates šhampoonist kuni värske lihani välja. Lisaks sinna juurde imearmasad kaupmehed ja nendega kauplemine:) Ei jõua ära oodata kui külastame bažaari – ühte suuremat turgu Tbilisis, kust leiab kõike. Popid on siin ka kohalikud kaupmehed, kes käivad/sõidavad majade vahel ringi ning ruupariga või ilma karjudes müüvad staffi – mida, seda veel ei tea:)

Putkamajandus:

Naabruskond. Oleme mõned päevad naabruskonnas jalutanud ja jooksmise kohti otsinud...tundub, et meil on kaks võimalust – kas minna jooksma hipotroomile või joosta mägistel külateedel, mis pakuvad kindlasti põnevust kui palju, kuid samas ka rasket maastikku. Kui piisavalt tugevad oleme, siis seljatame kõik külateed ja jõuame imelise järve kallastele. Ei jõua ära oodata, kui kõik hinkaalid ja hatšapuurid endast välja higistame jõuame.

Homme. Meie jaoks on sõna 'homme' täiesti uue tähenduse saanud. Kõik toimub homme ja kui ei toimu homme, toimub ülehomme:) Hea näide sellest on meie tänane kogemus – kui eelnevalt sai kokkulepitud, et meid võetakse kell 10.00 korterist peale, siis reaalsus oli see, et kell 11 helistati ja lepiti kella 12'ks kohtumine kontorisse kokku ning kui me kell 12 kontoris olime, et järgmist lastekodu külastama minna, siis reaalselt lahkusime kell 14.00 ehk kaks tundi niisama ootamist. Ja siis ei jõudnud ka sihtkohta ja kogu eelnevalt kirja pandud nädalaplaan pöördus pea peale:) Ehk siis asjaajamisega Gruusia moodi on raske harjuda, veel raskem on uue harjumusega Eestisse naaseda:)

Meie töö

Esialgu oleme palju kokku puutunud meie organisatsiooni inimestega – imelised kohalikud ja sakslased, kes on täie südamega asja kallal ja soovivad päästa maailma ja muuta nende laste elu paremaks. Hea on teha nii motiveeritud inimestega koostööd.

Ja lapsed. Nad on lihtsalt imelised. Nii elurõõmsad ja armsad lapsed, hoolimata sellest, et nad elavad kohutavates tingimustes. Ja kui andekad nad on. Mul on neilt palju õppida.

Esimene kohting lastega:

Esimesed emotsioonid

PS! Antud postitus ja eelnev on kirjutatud varem valmis, seega sry kui sisu ja kuupäevad ei ühti. Ning pildimaterjal lisandub ka natuke hiljem:)

Grusiinide arusaam modernsusest oli täiesti ettearvatav – meie suurepärane 5-toaline korter kesklinna lähistel on täiesti ootustele vastav – umbes 10 aastat tagasi klassikalises stiilis renoveeritud 5-korrulise maja, mille iga paneel ja aken on erinev, kvartiira, mille suurust tuleb sadades ruutmeetrites hinnata. Aga kodutunne on loodud ning eestlaste varjupaik Tbilisis on ootusvalmis:) Pealegi kohalike arvates on meil vägagi vedanud, sest kesklinnast 45 minuti jalutuskäigu kaugusel asuv elupaik pidi kohe täitsa downtown olema ning luksus, mida me omame: pesumasin, televiisor, internet, soe vesi, korralik ahi, gaasiküte, pakettaknad jnejne pidi ennekuulmatu olema:) Meil on vedanud.

Saabumisest on möödunud pelgalt 12 tundi ning oleme juba saanud osa tõelisest Gruusiast. Nii lihtne on sellesse maasse, kultuuri ja inimestesse armuda.

Esimene õhtu pakkus meile suurepärast seltskonda, imemaitsvaid toite, kirglikke kohalikke, suurepäraseid tooste ning puusi nõksutavaid rütme. Pealegi toostide ütlemine on nii imelihtne - eks ta pöördumatu ring ole – mida rohkem tooste, seda rohkem veini ja seda rohkem emotsioone – nii lihtne see ongi!

Lisaks on hea olla kahe-kultuurne – sellel aastal saame topelt riigipühi tähistada, näiteks jõulude ja aastalõpu pidustused algavad meil 24. detsembril ja lõpevad 7. jaanuaril. Pluss iseseisvuspäevad, mida mõlemal kultuuril on tükki kaks, meie jaoks kokku 4. Pealegi nõuavad kõik pühad korralikku tähistamist! Põnev saab olema.

Teine päev oli täis kohalikku külalislahkust. Nt pruukis vaid kahelt kohalikult noorelt teed küsida, kui nad ei pidanud paljuks meiega tunnikese kaasa jalutada ja vanalinna tutvustada. Lisaks sellele teeme nendega tulevikus kindlasti ka koostööd, sest nendel on teemaks noored ning filmindus ning meil on olemas noored:)

Lisaks imetore endine saksa vabatahtlik, kes meile oma multikultuurset sõprusringkonda tutvustas, sinna kuulusid iraaklane, ameeriklannad, grusiinid ning kuhjaga eestlasi:) Ja nii meie nädalaplaan pühapäeva õhtuks paika loksus: esmaspäeval kohtumine kontoris organisatsiooni rahvaga, tutvumine korteri omanikuga, esimeste Eesti külaliste võõrustamine; teisipäeva õhtul õhtusöök iraaklase Tiger'i ja ameeriklanna Jessica pool; kolmapäeval turutiir ja Eesti poe külastamine; neljapäev või reede soolaleivapidu; laupäeval uue bagbacker'ite hosteli avapidu ning pühapäeval traditsioonilise erinevate kultuuride segunemisüritus Hash. Super peaks ütlema!

Ahjaa, nagu kohalik meile meeldetuletas - naerata!

Teekond

Täna Kiievi lennujaamas tervet elu (tegelikult küll sellest üheksat tundi) veetes, on vanainimesele omaselt aega eelnevale mõelda:) Eelnevale nädalale pühendudes, siis kallid sõbrad – mul on ülimalt hea meel, et Te mul olemas olete – te olete lihtsalt nii armsad:) Aitähh Teile toetuse eest:)

Maailm on üks tore koht, meie teekonna algust jääb ilmestama üks tore härrasmees, kes Kiievi lennujaamas esimesed 3 tundi lihtsalt naeratas meile ja peale seda meiega suhtlusesse asus – kirjakeste teel. Elevust kui palju, kuid kui te nüüd arvate, et tegemist ühe täitsa tavalise pealetükkiva grusiiniga, siis ekiste. Härrasmees, kes mõne kirjakesega kustumatu mulje jättis oli pastor, kes meid heade sõnadega teele saatis. Seega, maailm, oma suurepäraste inimestega, on üks väga tore koht:)

Toredaks teeb selle kindlasti ka see, kui teha õigeid asju ja teha neid ka õigesti. Näiteks kui pakkida kott, millega pead mahtuma 20 kg piiresse ja kui lennujaamas selgub, et su kott kaalub täpselt 20kg ja grammigi rohkem, siis on ikka hea tunne küll – teha asju õigesti:)

Kohtumiseni juba Tbilisist.