Meie reis algas
Sofiast, kust liikusime edasi lõunasse – mägedesse, kus veetsime viis mõnusalt
rasket päeva ning mille lõpetasime Musta mere ääres mahedates meretuultes
lõõgastudes.
*****
Sofia. Kuna mäed asuvad Sofiast lõunas, siis oli mõistlik lennureis planeerida
saabumisega Sofiasse ja lahkumisega mere äärest
- Varnast. Kui pileteid 3-4 kuud ette planeerida, siis leiab päris
mõistlikke pakkumisi. Sofiasse majutus tasub planeerida läbi booking.com, sest
kohapeal on sama hotelli hind täpselt 2 korda kõrgem. Sofiasse saabudes tasub
soetada ära ka rongipiletid, kui planeerite reisi lõpuks Musta mere äärde
jõuda. Sofiast tasub ära soetada ka mäekaardid ning priimusele gaas - igati
sobilik selleks on matkatarvete pood nimega „Stenata shops“. Kui soovite
tutvuda pealinna vaatamisväärsustega, siis tasub vältida muuseumite ja
galeriide külastamiseks esmaspäeva, sest
siis on nad kindlapeale suletud ;)
Pirin mäestik. Võtsime sihiks esimesena vallutada Bulgaaria
kõrguselt teise tipu – Mt. Vihren (2914 m ). Selleks jõudsime teise päeva
lõpuks peale 4-tunnist teelolekut mäe jalamil asuvasse Vihren Hut’i, mis on
antud piirkonna üks suurimaid oma 190 magamiskohaga. Hütt igati korralik, koos
restorani, sooja vee ja elektriga. Tegelikult sinna oleks võinud kauemakski
jääda, sest ümberringi on matkaradu mitmeid, mis ikka ja jälle Vihren Hut
toovad. Aga meie olime tormakad ja planeerisime antud mäestikku nautida vaid
ühe päeva. Mis seal ikka – sups ülesse ja sups alla – teostatav 6-7 tunniga.
Seda muidugi juhul kui sa märgistatud rajal koos hea kaardiga ära ei eksi (nagu
juhtus meiega). Aga tippu jõudsime me kõik, alla ka, aga mitte kõik ühte rada
pidi. Nimelt pooled meist olid hakkamist täis ja võtsid käsile ka selle
mäestiku magusaima osa – Koncheto mäeharja. Sellele ei vaidle vastu keegi, kui
erutav ja ohtlik ühteaegu on kõndida kivisel mäeharjal 2800 m kõrgusel. Sooja
soovitusena võib öelda, et kõige mõistlikum oleks Pirini mäestiku ilu nautida järgmisel marsruudil: Vihren
Hut’ist mööda idapoolset rada ülesse, aga üleval ristumiskohas võtta pigem
suund paremale – Kutelo tippu (jah on küll Vihrenist 6 m madalam, aga vaated
sama head). Kui vaadata eemalt Koncheto mäeharja, siis oleks seal nagu 4 tippu
järjest – meie omad alustasid mäeharjal kõndimist teise tipu lõpust ning käisid
lõpuni ja tulid teist poolt mäge alla, aga see tee oli pikk ja eksitav. Pigem
ronida kohe esimesse tippu, käia mööda mäeharja kuni teise või kolmanda tipuni
ja siis tulla alla ja minna tagasi juba tuldud teed Vihren Hutini. See oli meie
õppetund, aga eks igaüks leiab endale sobiva tee. Pika päeva lõpetasime juba
Rila mäestikus – oh kui müstiline oli saabuda koos pimeduse ja äikesega
imelisse Rila kloostrisse!
Rila mäestik. Kui Vihreni otsa ronimine meenutas pigem suure
kivihunniku otsa ronimist, siis Rila mäestik oli huvitavam ka oma looduse
poolest – metsad, järved, alpiaasad, teravad mäetipud.. Aga asi võis olla ka
selles, et veetsime kolm järjestikku päeva tsivilisatsioonist eemal ;)
Liikusime ühest hütist teise ja kuulasime looduse hääli. Õhtud olid sisutatud
laulu ja akordioniviisiga, sest meiega samal marsruudil liikus vahva kohalik seltskond,
kel kombeks üheskoos mägedes käia. PS! Grupi keskmine vanus oli tublisti üle
50! Igatahes tubli laululahing sai maha peetud ning põhjalikult sõbrunetud!
Rila mäestikku jäi ka Bulgaaria kõrgeim tipp – Mt. Musala (2925 m). Kui muidu
meie teel tulid vastu mõned üksikud matkalised, siis katastroof saabus Musala
tipus. Kuna tegu oli pühapäevaga, siis mägi oli täis kohalikke, kes üheskoos
aktiivselt perepäeva veetsid – igatahes liiklus laskudes oli hirmus tihe. Meie
matkamised lõppesid Sapareva Banjas kuumas mineraalvees lihaseid pehmendades,
et enne tsivilisatsiooni naasmist ikka õide puhkeda.
Must Meri. Saabuski kaua oodatud öörong, et rannikule
kihutada. Jah, seal on tore. Eriti kui järgida kuldreeglit – väldi suuri
linnasid nagu Burgas ja Varna ning turistilõkse nagu Päikeserannik ja Kuldsed Liivad.
Selle kõige asemel rendi auto või liigu kohaliku transpordiga (väga hea
bussiühendus) – külasta väikseid linnu ja külasid ning sulle jäävad tasuks kustumatud
mälestused. Kohalikud soovitavad ja meie kiidame – Obzor, Nessebar, Pomorie,
Kiten!
*****
Rajad. Rajad on üldjoontes hästi märgistatud. Radu on külluses. Kui kuulata ja
austada loodust ning omada head kaarti (saab Sofiast osta), siis võib vabalt mägedes
matkates nädalaid veeta. Loodus on vahelduv ning kauneid vaateid miljoneid!
Kuid ole veendunud, et vett on alati piisavalt kaasas. Rila mäestikus oli küll
mõningaid allikaid, kuid samas ei saa öelda, et rikkalikult. Pirini mägedes
seevastu polnud üldse.
Varustus. Head matkasaapad, mis oleks piisavalt paksu talla
ning kõrge säärega, et hüppeliigest kaitsta. Lühemateks matkadeks või
ringireisimiseks matkasandaalid (Keen). Lühikesed ja pikad püksid. Tuulekindel
jakk ja vest (hea t-särgi peale visata), sest kõrgemal on ikka vääääga tuuline.
Soepesu. Matkakepid – must have. Peakate. Päikesekreem. Teip-plaaster. Priimus
(hommiku ja õhtusöögi saab hüttidest, kuid lõunasöök peaks ikkagi kaasas
olema). Suveniirid (kommid, postkaardid, Vana Tallinn, Eesti Kaart, lipud jne).
Mängukaardid. Laulik (et tunde kestval võistulaulmisel hätta ei jääks). Ja
kitarri mängimise oskus kuluks ka ära ;)
Hütid. Kõik pretensioonid tuleks juba vargsi koju jätta. Tegu on lihtsate
majadega, kus mõnes on elekter, mõnes mitte. Mõnes on pesemisvõimalus, mõnes
mitte. Kohti kõigis üle 100. Kuid igas
hütis pakutakse hommiku ja õhtusööke (lisaraha eest muidugi) ning külma õlut.
Magamine toimub raudvoodites, puhaste linade vahel ja kolme villase teki all.
Seega kõlab küll uskumatult, aga meie kottidest jäid magamiskotid ja lebomatid
kasutamata. Telke ei võtnud me juba vargsi kaasa, sest väidetavalt on
Rahvusparkides telkimine keelatud. Mereäärsetes väikestes linnades tasub
juhinduda maja värvatel asuvatest sildikestest, mis vabu tube pakuvad – hea võimalus
kohalikega suhelda ning kulusid kokku hoida (nt 1 öö hind inimese kohta 6€).
Transport. Mereäärsetes linnades/külades ülitihe ja soodne
(~3€ ots). Suuremate linnade vahel liiguvad korralikud konditsioneeritud
bussid. Väiksemate külade vahel on bussiliiklus hommikupoolikutel tihedam. Et
ühest riigi otsast teise liikuda, kasutasime rongi. Klasse on erinevaid – võib soetada
vaid istumiskoha ühisvagunis, magasmikoha vanas vagunis (Nõukaaja lapsed
mäletavad küll) või esimese klassi vagunis (üliluks (14€)). Kui ametlikke
taksosid kasutada, siis tasub sõita taksomeetri järgi. Meie saime paar korda
petta, sest leppisime eelnevalt hinna kokku ja see oli loomulikult kõrgem kui
taksomeeter näitas J
Kultuur. Minu jaoks oli natuke üllatus kui Euroopalik ja vaoshoitud kultuur on.
Inimesed on hästi tagasihoidlikud ja pealetükkivust ei kohanud. Aga samas on
tunda juba ka natuke Türgi kultuuri mõjutusi.
Söök. Oo, jällegi koht kus igat suutäit nautida – liha, kala, juurviljad, puuviljad,
kohalik õlu, vein jne. Ja muidugi siis veel hinnaklass. Ma arvan, et meie
keskmine õhtusöögi hind inimese kohta jäi pigem alla 10€ - aga seljuhul oli
tegu ikka väga rikkaliku söögikorraga!
*****
Kindlasti
soovitan. Võib minna nii loodust nautima kui ka rannaliivale peesitama. Nii üksi, sõprade kui
ka peredega. Keeruline on Bulgaariat mitte nautida!
Illustreerimiseks mõned pildid ning Lisaks jagan ka
meie detailset reisikava, mis on juba reaalsete kuludega täiustatud: Fotod
