Juhtus jälle nii, et septembrikuusse mahtus ka väikene
kõrvalpõige Gruusiasse.
Seekord teistmoodi, matkates. Eks mägedes on kolatud
varemgi, kuid sellegipoolest ei olnud kellegil meist täpset ettekujutust
eesseisvast retkest. Igatahes mõnus 80 km jalutuskäik üle mägede polnud just kõige
täpsem ettekujutus.
Oi kui tore on nautida gruusiapärast spontaansust – maandu
lihtsalt oma seljekotiga õigesse kohta, suhtle inimestega ja kõik laabub
iseenesest. Nii ka meil – varahommikul „bussijaama“ saabudes sätiti meid õige
marsutka peale mis tegelikult päris täpselt meie sihtpunkti ei läinud, aga peale
võeti ikka. Samuti õiges kohas ka välja visati, sest marsutkajuht oli meile
järgmise transpordivahendi korraldanud, mis meid üle mägede viis ja
kodumajutusse mahutas, sest autojuht oli meile ka majutuse korraldanud. Ja nii
need asjad käivadki – ei mingit üleliigset korraldamist ega planeerimist,
lihtsalt usalda end inimeste kätesse.
Ja oi kui ilus on mägedes – päike paistab kuidagi eredamalt,
õhk on värske, inimesed sõbralikud, toit imemaitsev ja seda ikka ka veel kui
endal põrgupiinad seljataga : )
Kokkuvõttes jalutasime nelja päevaga kokku 90 km marsruudil
Omalo-Girevi-piiripunkt Atsunda jalamil-Ardoti-Shatili. Teel kohtasime igati
toredaid inimesi – poolakaid, prantslasi, šveitslasi, ameeriklasi, grusiine –
igaüks omamoodi kas kahel või neljal jalal, ratastel või ilma – variante on
erinevaid. Kokkuvõttes võin öelda, et mägede ilu saab ka muudmoodi kui kahel
jalal nautida, mina igatahes eelistaksin järgmine kord nelikveolist ;)
Matkahuvilistele ka lühikokkuvõte:
Omalo-Girevi (30km) :
Mõnus jalutuskäik põhimõtteliselt mööda sõidetavat autorada. Ikka ülesse ja
alla, ühest külast teise. Girevi on ka viimane asustatud punkt, kust vabalt
majutuse leiab.
Girevi-Atsunda jalam
(20km): Endiselt ülesse-alla, üle ühe ja üle teise jõe. Rada enam mõnus ei
olnud – ca 50 cm laiune sissetallatud rada mäeküljel, mis vastavalt kõrgusele
annab pikema või lühema kukkumise kuristikku. Vürtsi lisavad ka hiiglaslikud
kaukaasia lambakoerad, kes oma karja kaitsevad. Majutuda tasub siiski
piirivalvekordoni lähedusse, seda eriti juhul kui telgi koju jätad. Ja ühtlasi
viipavad piirivalvurid lahkelt pilvedesse mattunud mäele, mida järgmisel
hommikul ületama asud. Väga motiveeriv.
Atsunda ületus-Ardoti
(23 km): eriti mõrudaks teeb meele, kui oled 2900 meetrile tõusnud ja siis
avastad enda ees laskumise, et sealt uuesti 3450 meetrini tõusta. Aga mõru maitse
suus ununeb kiirelt kui oled Atsunda all ja vaatad mäeseina, millest peagi ülesse
asud ronima ja mille tippu jõudes avastad, et tipu taga on veel üks tipp.
Selleks hetkeks olin hakanud uuesti kõrgusi kartma ja ülesse 3450 meetri peale
viis mind pelgalt vaid hirm surma ees. Kaasa ei aidanud ka kiirus, mis
selleks hetkeks oli langenud tempole 10
sammu-puhkus, 10 sammu-puhkus ja fakt, et silmapiiril polnud tänu enda
aeglasele tempole ühtegi reisikaaslast. Aga tehtud ta sai. Järgnes vaid langus
ja ootus, et kohe-kohe tuleb Ardoti. Ei tulnud – tuli teelahk, kus sai valida
kas Ardoti või Khonischala. Matka ettevalmistuses oli kõrvu jäänud, et Ardotis
on külalistemaja täiesti olemas ja nii ei mõjunud veenvalt teelahkel kohatud
purjus külasmees, kes ütles, et Khonischalas on ka. Seega hoidsime vasakule ehk
Ardoti peale ja oi kui vale pööre see oli. See 4 km langust oli üleliia. Lisaks
ka lähenev õhtuhämarus. Lõpuks teelahkmel seistes, kus iga loogika kohaselt
pidavat olema küla, aga mida silmapiiril ei terendanud, ilmus nurgatagant välja
ratsanik – peatus, teavitas, et tal on siin samas mäe otsas öömaja, kihutas mu
saduldamata hobuse selga, mis püstloodis mäe otsa suuna võttis ja nii me õdusas
kivionnis reformvoodides maandusime – täpselt mõni minut enne pilgast pimedust
ja äikesetormi. Tegelikult on see uskumatu mis õnn meid teel saatis. Aitäh
mägedele.
Ardoti – Shatili (17
km): see tee läks juba lauldes, mis sest
et villid jalgadel lõid tuld, aga mõnus tee mööda jõesängi ja silme ees
terendavad kuumad väävlisaunad Tbilisis andsid vaid hoogu juurde!
Ja siis ta tuli – Tbilisi. Saabus ka ootamatu pettumus. Nii me
kahekesi koos külalistemaja peremehega „nutsime“ ja vanat head Tbilisit igatsesime,
sest sellist linna nagu mina mäletan ma enam ei kohanud. Nägin vaid turiste,
alates Ameerikast kuni Jaapanini välja. Nägin vaid moslemeid, tänavate kaupa
Iraani, Türgi, Iraagi restorane – kasiinosid, stripiklubisid, araabia keelseid
silte...Igatahes seda ma oodata ei osanud.
Igatahes tehtud ta sai, kogemuse võrra jälle rikkam. Mis
sellest kogemusest õppisin, seda ma ei tea, aga vähemalt loodan, et
reisikaaslastel oli tore ja muljeid jätkub kauemaks :)
