Meie imeline Gruusia keele õpetaja. Nii armas oli see, kui ta küsis, kas oskame Gruusia toite valmistada. Kui ta meie negatiivset vastust kuulis, võttis ta oma südameasjaks meile seda õpetada. Seega varsti algavad kokakursused - hoidke alt mehed, siit need ideaalnaised tulevad:)
Ilmselgelt pole reede töötamiseks. Peale keelekursust oli aeg lõunatada. Selle raamas eksisime ära tõelisele turisti tänavale, mis oli täis kohvikuid. Kõik nii armsate Eestipäraste nimedega - Arno, Kala ja KGB. Aga ilm oli ideaalne, et armsas tänavakohvikus üks latte juua ja "arhitektuuri" imetleda. Nii umbes paar tundi.
Läbi ime jõudsime ka tööle, mis omakorda oli seiklus, sest eksinuna teed küsides, peatus lõpuks punt inimesi, kes kõik juhatasid meid kuhugi. Lõpuks peatati maršutka (umbne 16-kohaline kohe-kohe laiali lagunev buss), topiti meid selle peale, kui oli aeg maha minna, andsid bussis kõik sellest märku ja lõpuks üks tädi meid põhimõtteliselt käeotsas ka kohale viis. See on nii kuradi tavaline ja armastusväärne siinsete inimeste juures. See kõik käibki nii lihtsalt. Eile metroos korraks linnakaardi väljavõtmine tähendas seda, et saime tuttavaaks ühe naisterahvaga, kes töötab šokolaadivabrikus giidina ja kes meid lastega külla kutsus. Ja nii ongi. Elu on ilus.
Täna juhtus lõpuks ka see, et peale kahe nädalast teooriat jõudsime me lõpuks ka jooksurajale. Oi kui hea tunne see on, kui järgmisel päeval tunned tuharalihaste valu - järelikult läks asja ette:)
Ei tea kas asi oli tänases päikesepaistelises päevas või on õhus kevadet, aga tänavad olid täna täis noorpaare, kes käsikäes jalutasid ning tüdrukute peod oli lillesülemeid täis:) Väga armas.
Kes küll majas kõik veini ära jõi?
No comments:
Post a Comment