Väljasõit Country Toureriga

Ühel kaunil kevadisel päeval kutsus võluv kaaslane nimega Country Tourer  mind väljasõidule.

Selgituseks võin öelda, et ma ei ole erapooletu oma arvamuse poolest, sest minu suhe Opeliga on tänaseks üheksa aastat kestnud ning tunne muutub iga päevaga üha tugevamaks :)

Nagu eelnevalt mainitud, oli seekord minu kaaslaseks Insignia Country Tourer. Tegemist on Insignia Sports Toureri nelikveolise vennaga, mis oma universaalkere, kõrgendatud kliirensi  ning veoskeemiga peaks täitma kõik nõudmised esinduslikule pereautole.

Muuseas – Opel on nelikveolisi mudeleid tootnud alates aastast 1988, mil tuli turule Opel Vectra ja esmakordselt oli valikus ka nelikveoline mudel. 90ndatel järgnesid Calibra ja Frontera kuni tänaseni välja, kui valikus on ka nelikveoline  kaubik Opel Movano näol.

Kõlab küll kummalisena, kuid mind huvitasid auto puhul eelkõige kõik auto varustusse kuuluvad adaptiivsed lisad – adaptiivne nelikvedu, adaptiivsed esituled, adaptiivne vedrustus, adaptiivne püsikiiruse hoidja.. Mida siiski tähendab sõna adaptiivne?  Otsene seletus Eesti Õigekeelsussõnaraamatu kohaselt  on  „kohanemisel põhinev“ ehk süsteem, mis muudab oma käitumist vastavalt olukorrale või keskkonnale.

Adaptiivne nelikvedu.  Nõus, tõelisele nelikveo fännile süsteem, kus nelikveo sisse/välja lülitamise võimalus puudub, kindlasti nii suurt rõõmu ei paku, kuid tavakasutajale, kes vahel seisab silmitsi halbade lumiste või mudaste teeoludega,  sobib adaptiivne nelikvedu suurepäraselt. Nelikveo puhul tähendab kohanduv süsteem seda, et pöördemoment jagatakse sujuvalt esi- ja tagatelje rataste vahel sõltuvalt sõidutingimustest. Kui tavatingimustes on kasutusel enamjaolt esivedu, siis „sport“ reziimi korral suunatakse pöördemoment rohkem tagasillale. Seega oleks tegu nagu 3 in 1 autoga ;)

Adaptiivne vedrustus. Omal ajal uue Insignia turule tulekuga, lisandus valikusse ka adaptiivne vedrustussüsteem, mis sai nimeks FlexRide. Põhimõtteliselt on võimalus reguleerida vedrustust kolmes režiimis: tavaline, Sport või Tour. Sport režiimi korral on süsteemide seaded kohandatud sportlikumale sõidustiilile:  
*Amortisaatorite summutus on jäigem, et tagada paremat kokkupuudet teepinnaga.
*Mootor reageerib gaasipedaalile kiiremini.
*Roolivõimendi toime väheneb.  
*Nelikveoga sõiduki mootori pöördemoment suunatakse rohkem tagasillale.
*Automaatkäigukasti käiguvahetuspunktid toimuvad hiljem.

Tour režiimi korral on amortisaatorite summutus pehmem ning käiguvahetus toimub mugavusrežiimis, et tagada sujuvam ja mugavam sõidustiil.

 

Detailirohked ventileeritavad istmed

Adaptiivne püsikiiruse hoidja. Adaptiivne püsikiiruse regulaator aeglustab sõidukit automaatselt, lähenedes aeglasemalt liikuvale sõidukile. Seejärel reguleerib see sõiduki kiirust, et järgneda eessõitvale sõidukile valitud eesmise vahekaugusega. Sõiduki kiirus suureneb või väheneb eessõitvale sõidukile järgnemiseks, kuid ei ületa seatud kiirust.

Adaptiivne esitulede süsteem AFL+. Nende tuledega muutub öine sõitmine märkimisväärselt turvalisemaks ning pingevabamaks. Tegu on bi-Xenon esituledega, milles sisalduvad pöörlevad elemendid suurendavad olulisemalt nähtavust kurvides ja järskudel pöörangutel. Lisaks automaatselt  vahetuvad kaugtuled, mis ei muuda üksnes su enda sõitu turvalisemaks, vaid ka kaasliiklejate oma.

Kokkuvõttes sõidab auto antud juhiabisüsteemidega sinu eest – sul ei jää midagi muud üle kui näpuga rooli hoida ja teed jälgida :) Mulle endale hästi sümpatiseeris  täienenud roolitagune juhiinfokeskus, mille kaudu saab juhtida kõike – pardakompuutrit, stereot, telefoni, navigatsiooniseadet. Kui aus olla, siis ikkagi kõik mis toimub keskkonsoolis oleval ekraanil , pöörab juhi tähelepanu teelt kõrvale. Ja kahjuks sel kesksel ekraanil toimub tänasel päeval juba palju – lisaks navigatsioonile on mu lemmikuks saanud IntelliLink meelelahutussüsteem, mis ühildub su telefoniga ja lubab toimetada seal nii mõndagi. Mina olen tänu sellele süsteemile hakanud helistama rohkem, sest üksinda sõites on aega mõelda teistele armsatele inimestele ning tihti selle asemel, et mõelda, kuidas sõbral läheb, parem helistan – kaks sõrmeliigutust ja juba kuuledki teispool rõõmsat häält ;)

Nii juhtub, kui valida teadmatuses vale tee..

Minu väljasõit Country Toureriga oli puhas nauding  - lisaks heale seltskonnale pakkus ta ka head dünaamikat ja sõidumugavust Lääne-Eesti väikestel kurvilistel teedel, mida üheskoos päikese paistel ja klassikamuusika saatel nautisime. Oma 1850 kg tühimassiga on Country Tourer omas segmendis kindlasti üks raskemaid , kuid see-eest teel püsivus ning haarduvus on täiesti omaette klass.Antud isendil oli peal 2-liitrine biturbo diiselmootor (143kw), mis oma värskuses (läbisõit 5000km) veel täit jõudu ei näidanud, kuid andis aimu, et hobuseid on kapoti all peidus hulgi..
Valikuvõimalust igaühele peaks jaguma, sest Insignia tavaversiooni puhul on valikus 11 erinevat mootorit, millest nelja võimsamat saab ka nelikveolisena. Siit tulebki välja Opeli eripära, et tegu on "rätsepatööga" ehk valikuvõimalusi on nii erinevaid, et igaüks saab enda vajadustele ja soovile auto kombineerida.

Kui veel nelikveo omadusi saaks ka lumel proovida..

Vanad harjumused

Juhtus jälle nii, et septembrikuusse mahtus ka väikene kõrvalpõige Gruusiasse.

Seekord teistmoodi, matkates. Eks mägedes on kolatud varemgi, kuid sellegipoolest ei olnud kellegil meist täpset ettekujutust eesseisvast retkest. Igatahes mõnus 80 km jalutuskäik üle mägede polnud just kõige täpsem ettekujutus. 

Oi kui tore on nautida gruusiapärast spontaansust – maandu lihtsalt oma seljekotiga õigesse kohta, suhtle inimestega ja kõik laabub iseenesest. Nii ka meil – varahommikul „bussijaama“ saabudes sätiti meid õige marsutka peale mis tegelikult päris täpselt meie sihtpunkti ei läinud, aga peale võeti ikka. Samuti õiges kohas ka välja visati, sest marsutkajuht oli meile järgmise transpordivahendi korraldanud, mis meid üle mägede viis ja kodumajutusse mahutas, sest autojuht oli meile ka majutuse korraldanud. Ja nii need asjad käivadki – ei mingit üleliigset korraldamist ega planeerimist, lihtsalt usalda end inimeste kätesse.

Ja oi kui ilus on mägedes – päike paistab kuidagi eredamalt, õhk on värske, inimesed sõbralikud, toit imemaitsev ja seda ikka ka veel kui endal põrgupiinad seljataga : )

Kokkuvõttes jalutasime nelja päevaga kokku 90 km marsruudil Omalo-Girevi-piiripunkt Atsunda jalamil-Ardoti-Shatili. Teel kohtasime igati toredaid inimesi – poolakaid, prantslasi, šveitslasi, ameeriklasi, grusiine – igaüks omamoodi kas kahel või neljal jalal, ratastel või ilma – variante on erinevaid. Kokkuvõttes võin öelda, et mägede ilu saab ka muudmoodi kui kahel jalal nautida, mina igatahes eelistaksin järgmine kord nelikveolist ;)

Matkahuvilistele ka lühikokkuvõte:

Omalo-Girevi (30km) : Mõnus jalutuskäik põhimõtteliselt mööda sõidetavat autorada. Ikka ülesse ja alla, ühest külast teise. Girevi on ka viimane asustatud punkt, kust vabalt majutuse leiab.

Girevi-Atsunda jalam (20km): Endiselt ülesse-alla, üle ühe ja üle teise jõe. Rada enam mõnus ei olnud – ca 50 cm laiune sissetallatud rada mäeküljel, mis vastavalt kõrgusele annab pikema või lühema kukkumise kuristikku. Vürtsi lisavad ka hiiglaslikud kaukaasia lambakoerad, kes oma karja kaitsevad. Majutuda tasub siiski piirivalvekordoni lähedusse, seda eriti juhul kui telgi koju jätad. Ja ühtlasi viipavad piirivalvurid lahkelt pilvedesse mattunud mäele, mida järgmisel hommikul ületama asud. Väga motiveeriv.

Atsunda ületus-Ardoti (23 km): eriti mõrudaks teeb meele, kui oled 2900 meetrile tõusnud ja siis avastad enda ees laskumise, et sealt uuesti 3450 meetrini tõusta. Aga mõru maitse suus ununeb kiirelt kui oled Atsunda all ja vaatad mäeseina, millest peagi ülesse asud ronima ja mille tippu jõudes avastad, et tipu taga on veel üks tipp. Selleks hetkeks olin hakanud uuesti kõrgusi kartma ja ülesse 3450 meetri peale viis mind pelgalt vaid hirm surma ees. Kaasa ei aidanud ka kiirus, mis selleks  hetkeks oli langenud tempole 10 sammu-puhkus, 10 sammu-puhkus ja fakt, et silmapiiril polnud tänu enda aeglasele tempole ühtegi reisikaaslast. Aga tehtud ta sai. Järgnes vaid langus ja ootus, et kohe-kohe tuleb Ardoti. Ei tulnud – tuli teelahk, kus sai valida kas Ardoti või Khonischala. Matka ettevalmistuses oli kõrvu jäänud, et Ardotis on külalistemaja täiesti olemas ja nii ei mõjunud veenvalt teelahkel kohatud purjus külasmees, kes ütles, et Khonischalas on ka. Seega hoidsime vasakule ehk Ardoti peale ja oi kui vale pööre see oli. See 4 km langust oli üleliia. Lisaks ka lähenev õhtuhämarus. Lõpuks teelahkmel seistes, kus iga loogika kohaselt pidavat olema küla, aga mida silmapiiril ei terendanud, ilmus nurgatagant välja ratsanik – peatus, teavitas, et tal on siin samas mäe otsas öömaja, kihutas mu saduldamata hobuse selga, mis püstloodis mäe otsa suuna võttis ja nii me õdusas kivionnis reformvoodides maandusime – täpselt mõni minut enne pilgast pimedust ja äikesetormi. Tegelikult on see uskumatu mis õnn meid teel saatis. Aitäh mägedele.

Ardoti – Shatili (17 km): see tee  läks juba lauldes, mis sest et villid jalgadel lõid tuld, aga mõnus tee mööda jõesängi ja silme ees terendavad kuumad väävlisaunad Tbilisis andsid vaid hoogu juurde!

Ja siis ta tuli – Tbilisi. Saabus ka ootamatu pettumus. Nii me kahekesi koos külalistemaja peremehega „nutsime“ ja vanat head Tbilisit igatsesime, sest sellist linna nagu mina mäletan ma enam ei kohanud. Nägin vaid turiste, alates Ameerikast kuni Jaapanini välja. Nägin vaid moslemeid, tänavate kaupa Iraani, Türgi, Iraagi restorane – kasiinosid, stripiklubisid, araabia keelseid silte...Igatahes seda ma oodata ei osanud.

Igatahes tehtud ta sai, kogemuse võrra jälle rikkam. Mis sellest kogemusest õppisin, seda ma ei tea, aga vähemalt loodan, et reisikaaslastel oli tore ja muljeid jätkub kauemaks :)

Mõni meenutus ka lisaks: Galerii

Kodus

Olen nädalaid sõnu ja emotsioone valinud, mis mind viimastel nädalatel Gruusias ja esimestel nädalatel kodus on saatnud. Ega vist muudmoodi saagi, kui vaid tunnistada endale, et valus on. Väga valus.

Tbilisist pani meid teele kevad..

Mis siis nii väga hingele haiget teeb? Kindlasti lahkumine kõikidest armsatest inimestest Gruusias ja eriti just lastest, kellega võibolla kunagi meie teed enam ei ristu. Kuid enim teeb haiget tunne, et mu elus ei ole mitte midagi kindlat. Ei ühtegi säravat ideed tulevikuks, ei ühtegi tegutsemisplaani. Inimsuhted, milles oled kogu elu kindel olnud, ilmutavad ühel hetkel oma hapruse märke. Ning meie habras elu, milles tihti mõtet ja sihti otsime, kuid mille lõpp võib olla ootamatu ja valus.  

Elu on näidanud, et ellujäämisinstinkt on minus tugev ja alla ma nii lihtsalt ei anna, aga nii hell etapp elus paneb mõtlema nii mõnelegi tähtsale aspektile, millele häid vastuseid minus endas hetkel ei leidu.

Kuhu edasi? Jah edasi, sest tagasi minek oleks põgenemine ja see tee pole minule. Eks tuleb otsast alustada ja tean, et nii kaua kui säilib minus tahtejõud ja rõõmus meel, siis õigepea olen rajal, mis pakub mulle naudingut ja rõõmu. Seega kohtume muinasjutumetsas!

Märtsikuu

Nii kummaline kui ka sellele mõelda ei oleks, aga aasta möödub kiiresti ning kätte on jõudnud viimane kuu meie seiklusest. See teeb sõnatuks.

Parimatest parim :)

Olin teinud endaga kokkuleppe, et muretsema meie aja lõppemise üle siin tasub hakata siis, kui külas käinud suusasõbrad on oma teele läinud. Nädal väga vahvate inimestega mägedes oli parim ning  mul on hea meel, et kodus on mind hulgi selliseid vahvaid sõpru ootamas! Aga antud asjaolu kurvem pool on  see, et hulgi vahvaid inimesi ja kohti on minust maha jäämas. See tunne, kui peale nädalast Tbilisist eemal olekut ja peale armsate eestlaste koduteele saatmist üksinda taksos oma Gruusia kodu poole sõitsin, oli kummaline. Need tuttavad kohad, mis tunduvad omad, kuid mis õigepea uuesti võõraks saavad ning need vanad ja omad kohad kodus, mis hetkel võõrad minu jaoks tunduvad, kuid mis õigepea taas kalliks saavad..need inimesed..need käidud teed.. Kas tunda rohkem rõõmu koju naasemise üle või kaotusvalu armsast kohast lahkumise pärast?. Üks on igatahes kindel - see kõik saab oluliselt raskem olema kui siia saabumine.

Aga seniks ei jää midagi muud üle, kui vaid nautida seda nii palju kuis võimalik.

Kohalikud on toredad

Ei möödu viimasel ajal päevagi, kui ma koju naeratus näol ei tule, sest tee peal kohtab ikka toredaid inimesi. Südaööl koju jalutades võib koduapteegist kuulda Türgi diskomuusikat ning näha preilit oma tantsivale kolleegile muusikataktis kaasa plaksutamas. Saiaputkaski tihti ahju kõrvale laud on kaetud ja pagaripoisil sõbrad tööpäeva aitavad veeta. Peale paari kuust regulaarset saiaputka külastamist pani ühel päeval pagaripoiss käed puusa ja küsis: „kust sa üldse pärit oled?”. Vaeseke oli paar kuud oma pead murdnud minu kummalise aktsendi peale. Järgmine kord olid juba sõbrapoisidki teadlikumad ja teadsid küsida: „kummast riigist sa nüüd tuledki – Leedust või Lätist?”. Aga oh imet, ei kummastki. Oh seda pre baltikat.

Maršutkajuhi amet on tegelikult vägagi sotsiaalne amet. Eriti kui ise aktiivne olla. Tänaselgi maršutkajuhil oli kõigile üht-teist öelda - miks sa eelmises peatuses maha ei läinud? Miks ma sind ootama pidin? Miks sul täpset raha ei ole? jne. Mille peale ma otsustasin „päikeseks” tema päevas olla ja tavapärase „peatus!” asemel püüdsin kõige õrnema ja tütarlapselikuma häälega hüüatada: „Peatust paluks!” ning väljudes teda naeratuse saatel tänasin (mis ei ole just kõige popim tegu), mille peale härra nägu pikaks vajus ja lõpuks suutis moka otsast öelda „tubli oled” . Loodan, et peale seda keegi enam riielda ei saanud :)

Kohalikele on täitsa tore teinekord head meelt valmistada. Oli meil just hiljuti uhke meie organisatsiooni esitlemise üritus, kus minagi pidin väikese esitlusega ülesse astuma. Ja loomulikult mõeldes kogu publikumile, tegin sissejuhatuse gruusia keeles. Neid järjest naeratavaid nägusid oli vahva vaadata :) 

Tavapärastele hipotroomi seiklustele toovad lisaks värvi ka seigad, kus bussipeatuses sind otse kohvikusse kutsutakse või metroos juukseid näolt pühitakse. Kummaline on see eluke siinmail.

Ja muuseas - meie lastel on juba kolmandat päeva külmapüha, sest maha sadas 10cm lund ja temperatuur langes alla 0. Kooli planeeritakse naasta nädala pärast :)

Nukumaailm

Iga väiksemgi edasiminek kujutab endas suurt võitu – parimad sõnad meie töö iseloomustamiseks. Ja ai kui magusad on need rõõmuhetked laste üle!

Minu jaoks üheks suuremaks õppetunniks on saanud väikeste ja lihtsate asjadega enda proovile panek ja nende edu väärtustamine! Poleks ma ealeski arvanud, et kuue lapsega suurlinnas ühistranspordiga liigelemine võib paras väljakutse olla või koos lastega kokkamine vajab teatud eeldusi  ja oskusi . Aga kannatlikkus, tolerantsus ja mitte allaandmine on andnud ühed vahvamad kogemused ja hetked mu elus ja seda tänu meie lastele!

Nuku meisterdamise õpituba

Tänaseks päevaks on meie töökorraldus täiesti muutunud – suured lastekodud on suletud ning lapsed väiksematesse kodudesse üle terve maa ümberkolitud. Meie tee viib meid täna peamiselt kahe kodu vahet, kus kummaski elab kümme last ning kus laste jaoks on väga head ja turvalised elamistingimused loodud. Kuid asukoht ei oma tähtsust – lapsed on samad ja nemad vajavad enda ümber inimesi, kellel nende jaoks aega jagub ja keda nad usaldada saavad. Ja mis peamine – keda ka õpetajad usaldada saavad, sest nad näevad kui avatud lapsed meiega on. Võin saladuskatte alla öelda, et uhke oli tunne küll, kui läksin lastele koju järele, et üheskoos nuku muuseumisse-kohvikusse-teatrisse minna ja uksel õpetaja, keda esimest korda alles nägin, teavitas, et tema ei tule kuskile, aga kuus last tulevad rõõmuga minuga. Meenus seik alguspäevilt, kus peale kuud uues lastekodus käies üks õpetaja imestas, et me ikka veel järjepidevalt seal käime. Laste usaldust on teinekord lihtsam võita kui täiskasvanute oma. Seepärast selle väikese võidu üle on mul eriti hea meel. Või kui lahkelt lasti meid oma kööki, et lastega järjekordne tore päev veeta pitsat ja šokolaadikooki meisterdes!

Kuna Merike õppis selgeks pärmitaigna tegemise, siis pidid kohe ka lapsed pitsa meisterdamise kallale asuma:)

...

Ühel õhtul uhkes restoranis istudes, head seltskonda ja maitsvaid roogi ning kauneid vaateid nautides, tajusin, kui õnnelik ma olen, et  mu ellu ka selliseid kauneid hetki jagub! Asi, mis tundub iseenesest mõistetav olevat, kuid mis tegelikult omab suurt väärtust.. Sellest õhtust jäi mind kummitama üks ilus toost: „Mis oleks maailm armastuseta!” Nautigem seda maailma! 

Nii mina ühel külmal talvepäeval maršutkas tööle sõites ja kaasreisija poolt lastud loo saatel oma maailma nautisin...I'm a happy dreamer...: