Miks?

Esimene küsimus kõigilt, kes mu uudist kuulevad on miks?
Ja ma arvan, et platooniline põhjus, mis esimeses postituses toodud on, ei ole aus Teie vastu, seega katsun panna kirja mõned põhjuseid ja neid ikka jagub...:)

Mina. Kahjuks ei ole mul ühtegi proosalist ja üllast põjust, miks ma selle tee ette võtan, kui vaid see, et eks ma sinna ennast leidma lähen. Arvan, et on õige hetk mu elus korraks aeg maha võtta ja mõleda, kes ma olen? kust ma tulen? ning kuhu ma minna soovin? Ja arvan, et totaalne kannapööre on selleks täitsa sobilik:) 
Inimesed. Ma olen üks ütlemata rikas inimene...minu rikkus peitub kõigis armsates inimestes, kes mu ümber on - mu sõbrad ja mu pere ning teist on küll raske lahkuda, kuid seda lihtsam on teie juurde naasta. Kuid leidub ka neid, kes mõne tõrvatilga meepotti puistavad. Inimesed, kelle jaoks ei ole tähtsad humaansed väärtused, vaid kes liiguvad üle laipade tähtede suunas, mõistmata sealjuures, et kadeduse,  teiste alandamise ja sellest tuleneva rahuoluga teevad nad haiget inimestele, kelle jaoks on olulised teised väärtused..
Armastus. Mõnikord teeb armastus haiget. Ja teinekord ei leia sa muud väljapääsu, kui vaid põgeneda..
Õnn. Enda ümber  inimesi vaadates, siis näiliselt tundub inimestel kõik olemas olemas, kuid kas nad ka tõesti selle kõige juures õnnelikud on? Samamoodi ka mina - kas ma olen tõeliselt õnnelik? Ei, ei ole. Selle tõelise õnne otsingule ma ka asun. Ja otsima asun teda endast enesest. Kui ma olen leidnud endast sisemise harmoonia, siis ja alles siis, olen valmis ennast ja oma õnne kellegiga jagama...
Heategu. Meie eesmärk on kindlasti raske, sest kardan, et keegi meist ei oma ettekujutist,  mida need lapsed oma elus näinud ja kannatanud on. Seda olulisem on minu jaoks see, kui ma enda poolt antud hoole ja armastusega kasvõi naeratuse nende laste suule toon, sest see on vähim mis ma nende jaoks teha saan..
Asjad. Ma olen väsinud materjaalsest elust. Me ei pane tihti tähelegi, kui suur roll 'asjadel' meie elus on. Ma olen väsinud sellest, et mind hinnatakse selle järgi milline ma välja näen; tihti teeme me rohkem tööd, et rohkem asju endale lubada jne jne. Seda romantilisem tundub mulle idee, et saan pähe keerat krunni, selga panna suvalise riidehilbu, elada minimaalsete vahenditega ja sealjuures ma arvan, et naudin elu rohkem, kui teen seda täna. Ma saan elada iseenda jaoks.
Seiklus. Päike, viinamarjad, arbuusid, vein, šašlõkk, rahvatants, ballett, mäed, Must meri, külalislahkus, uued inimesed, uus kultuur...üksnes mõte sellest kõigest paneb liblikad kõhus lendama:) Ja siis te veel küsite, miks ma sinna lähen:) Tahan elada ja nautida seda kõike ja võimalikult kirglikult!

Ettevalmistused..

Oh kuidas aeg lendab - kui alles tundus ärasõit kuude kaugune tegevus olevat, siis nüüd on jäänud kõigest kuu ja natuke peale ärasõiduni.
Ja alanud on ka emotsioonide virr-varr...üldjoontes võib mu suult leida vaid kummalise naeratuse (loe: mõeldes Gruusiale), siis ühes südamesopis on olemas ka kerged paanikahood - mida kõike veel teha tuleb?, kuidas ema ja vanaema hakkama saavad?, kust leida üürilised? jne jne. Aga kui te otsite vastust küsimusele, kas olen loobumisele mõelnud, siis vastus on EI - see ei tule kõne allagi:)
1. aprill on juba käega katsutavas kauguses - lennukipiletid on olemas, kindlustus on tehtud, arstide maraton on alanud, lahkumine vaimusilmas ette kujutatud jne. Siinkohal üleskutse kõigile - palun hoidke oma tervist - sportige, seksige, käige saunas, jääaugus karastamas jne, sest olen viimase nädala jooksul 3 korda arsti juures käinud ja selgeks on saanud, et vanaks küll saada ei taha, kui see mu igapäevaseks tegevuseks saab:) Seega terves kehas, terve vaim - ja hakkagi uskuma, et see vastab tõele:)

Ja ettevalmistused on alles alguses..
Järgneb..

Kõik saab alguse ideest..

..ja neid on mul alati jagunud.

Öeldakse, et unistada tuleb, sest kui ei unista, siis kuidas unistused täituda saavad?
Käesolevas blogis on täitumas üks minu unistus - unistus mis sündis uue aasta ööl ning mis kõigi ootuste kohaselt muudab minu eluteele kurviliseks.
Minu tee, mis viib mind aastaks Gruusia mägede, päikeselise taeva ja küpsete viinamarjade manu.
Ma asun vabatahtlikku teenistusse.

Ühel hetkel teelahkmel seistes tunnistasin endale, et see kõik ei ole minu jaoks - standardid, mis justkui täidetud - kodu, hea töö, huvialad, sõbrad, perekond, eesmärgid, unistused.. Kõlab nagu tehtud elutöö? Justnimelt, aga kuhu jääb avastamine, seiklus , joovastus, meeleheide, enese leidmine ja ma ise? Ma võin küll suureks saanud olla, kuid et ka vaimselt suureks kasvada, tuleb jalge alla võtta tee..
See tee võib pakkuda mulle palju rõõmu, pisaraid, tundeid, kogemusi, emotsioone - kõike, mis paneb ühe inimese elama - ma tahan elada ja seda kõike nautida!

Kõlab uhkelt - eks vaatame, mis mind ees ootab:)