Tomatisupp

Olen varemgi öelnud, et isegi lihtne kodupoe külastus võib meeldejääv olla. 

Tänaseks on meie kodujuurviljaputkas maffiamehed välja vahetatud paari toreda härrasmehega, kes järjekordselt (9 kuu jooksul viiendad) üritavad edukat äri juurvilja müügiga ajada. Igatahes on juurikate ost meie jaoks imelihtsaks tehtud. Nimelt kui peaks juhtuma, et ühe päeva jooksul käivad juurikaid ostmas nii Merike kui Mirjam (varjunimedega Marina ja Mariam), siis hilisemale ostjale kantakse alati ette, mida juba Marina või Mariam soetanud tänase päeva jooksul on, et me topeltoste ei teeks! Ja alati nad lahkelt pakuvad, mis ühe või teise toidu jaoks paremini sobib! Ja alati pistetakse kotti kingituseks mandariin või paar.  Ja nii need imemaitsvad road valmivad. Mul on mu tüdrukutest täitsa kahju, sest vaesekesed peavad minu kulinaarsete katsetustega kaasas käima. Aga vähemalt on nad alati veendunud mind köögis nähes, et ma nagu teaks, mida teeks. Kuna minust on saanud märkamatult meie tulude/kulude kontroll, siis meie õhtusöökide aluseks on lisaks lihtsusele ja „kapid tühjaks” põhimõttele saanud ka toidukorra soodne hind. Tänaseks õhtuks valmis maitsev 5 lari (2.5€) tomatisupp, mida ma varem kindlasti teinud ja suure tõenäosusega ka söönud ei ole. Aga kuna kohalik maitseainete valik on rikastatud hatšikaga, siis on raske mitte maitsvat rooga teha :) Tulem sai järgmine:

Maavälised olevused

Kuidas muudmoodi Sa nimetad kahte kummalist neidu, kes  inimtühjades suvekuurortites seljakotid seljas talveilma naudivad ja seda veel pühade ajal? Igatahes kohalikud oli hämmingus ning üleküsimist vajas see korduvalt, et kellega tegu on :)

Aga meid see ei häirinud, sest meid oli reede öösel järjekordne spontaansuse hoog tabanud ja nii me laupäeva hommikul Musta mere äärde suuna võtsime. Uus aasta tõi endaga teadmise, et meie aeg siin saab õigepea otsa ja nii oleme hüvastijätuvisiite tegemas, selleks korraks – et siis tulevikus oleks hea  armsatesse ja tuttavatesse kohtatesse naasta. 

Isegi peale üheksat kuud üllatab Gruusia oma külalislahkuses meidki. Hääletades kaob su spontaansus ruttu, sest kohalikud võtavad Su enda südameasjaks ja korraldavad Sinu eest kõik. Nii üks rekkajuht meid järgmise rekka peale oli paigutanud, kui ühtäkki kohvipeatuses naases juhi juurde mees, kes selgel häälel teavitas, et need kaks tüdrukud, kes siin autos on, tulevad nüüd minuga! Sest eelmine rekkajuht oli teinud kõne oma sõbrale, ega ta juhuslikult Kobuletisse ei ole minemas, sest rekka milles me istusime päris täpselt sinna ei läinudki. Ja nii meid ühest autost teise manööverdati. Meil, iseenesest mõistetavalt, sõnaõigust ei olnud.

Käed, millesse manööverdustega sattunud olime, olid lahked. Lisaks kõigele heale ja paremale, millega meid sõidu ajal kostitati, maandusime ennem sihtpunkti jõudmist ka supra lauas. Olime jõudnud külla sõbra perele, kes ootamatuid külalisi lahkelt kostitasid. Seal lauas istudes ja 20-aastast peretütart vaadates tundsin ma esmakordselt end kui maavälise olevusena. Tüdrukuga, kellega mul vanuse poolest nii väga suurt vahet ei olegi, kuid meie maailmasid võrreldes tundus vahe pöörane..  Neiu, keda ema oma käe järgi heaks perenaiseks välja koolitas, kelle silmades unistus printsist ja uhkedest pulmadest peegeldus ning kes suurte silmadega eriskummalist maailma Fashion TV näol imetles, oli kaugel minu maailmast.  Istun seal lauas kui täiskasvanud naisterahvas, kes peremeestega tooste meisterdab, kel silmis kõik naiivsed lootused purunenud  ning kelle meel liiga kogenud. Ilus oli vaadata lootusrikast hella tütarlast, kes võimalusterohke maailma poolt puretud ei olnud.

Kuna kohalikel on kombeks uut aastat ka vana kalendri kohaselt tähistada, siis meiegi endas kutsumuse leidsime  - kuna tegemist oli uue aasta teise päevaga, siis kõigil oli hea meel seda kahe kena noore naise seltsis veeta, et nende aastasse palju ilu ja õnne jaguks. Meiegi nautisime järjekordse uue aasta teist päeva, sest olime seiklusrohkelt ja rõõmsal meelel taaskord koduteel, kuhu vaid toredaid inimesi ja vahvaid juhtumisi rohkelt jagus. Kohe hea meel on ees ootava aasta üle :)

Uue aasta teel..

Võta Sa kinni mis kihk see on, aga kohe üldse ei ole viimasel ajal püsivust linnas olla, vaid nii kuis võimalik rändab seljakott selga ja jalad võtavad suuna linnast kaugele-kaugele.. 

Gudauri

Niisiis viis meie tee esimest korda suusakuurortisse nimega Gudauri meid mõned nädalad ennem aasta lõppu. Eesmärgiks oli tutvuda kõigi võimalustega, mis kuurortil meie suusahuvilistest sõpradele pakkuda on. Võimalustega sai kokkuvõttes  tutvus loodud, kuid peale poole tunnist maršutka sõitu selgus tõsiasi, et  seekord ei viinud meie tee meid mitte Gudaurisse vaid hoopis teise talvekuurortisse nimega Bakuriani :) Erinevate juhuste kokkulangemisel olid nimed meie suul sassi läinud ja meie nädalalõpu väljasõidule rohkem spontaansust lisanud. Ja spontaansus meile meeldib, kohe väga! 

Ma olen kohalikku kultuuri juba nii palju sisse elanud, et enam isegi mitte ei imesta kõigi juhtumiste üle, mis meid meie väljasõitudel saadavad – nad on lihtsalt nii suurepärased, soojad, lahked ja kohati uskumatud, kuid samas on neid raske jagada, sest inimeste jaoks, kes ei ole seda kõike ise kogenud, on nad kohati mõistmatud..

Vana-aasta õhtu

Kuid meie mõistame ja januneme nende seikluste järele..Ja nii me mõned päevad ennem aasta lõppu võtsime uuesti jalge alla tee Gudaurisse – ja sinna ka seekord  jõudsime! Igatahes oli tegemist igati toreda algusega meie aastavahetusele. Aastavahetusele, mille veetsime Signagis koos oma Gruusia perega, sest neli päeva koos nendega ja nende traditsioonidega kinnitas seda veelgi, et  oleme sinna alati oodatud kui pereliikmed. Sellele kogemusele on raske väärtust anda – igatahes on see kogemus, mis meie jaoks on hindamatu!

Kui esmapilgul tundub, et Gruusia kultuur on midagi eriskummalist, soe ja külalislahke, siis iga uue kogemusega süveneb minu veendus enam, et sarnasus meie ja siinse kultuuri vahel on suurem kui arvame. Samuti nagu meie jaoks, on grusiinide jaoks jõuluaeg perega koosolemiseks, kuid aastavahetusega on omad lood :)  Aasta viimane päev on kogu pere jaoks toimetuste rohke – sest maitsvad söögid peavad valmima ja kuusepuu peab tuppa toodud olema. Ennem südaööd ehitakse kuusepuu (nazvis thre) ja headele lastele tuleb külla jõuluvana (tovlis papa). Aastavahetusel vaadatakse üle kogu küla tulevärk ja siis on aeg oodata aasta kõige erilisemat külalist (mekle) – ehk esimene külaline, kes uuel aastal majja astub on kogu uue aasta sümboliks. Eriti oodatud on väikesed lapsed ja tugevad noored mehed, kes majja lasteõnne tooks, kuid meie pere vajas naisteõnne, sest peres on sirgumas kaks kolmekümne aastast perepoega, kes endale veel õiget kaasat pole leidnud, seega oli seekord au meil mekle rolli täita :) Ja siis läheb lahti supra, mis kestab kogu terve päeva, sest kombeks on esimesel jaanuaril oma sõpru ja armsaid inimesi külastada. Meie purustasime küll kõik rekordid, sest veetsime esimesest jaanuarist 16 tundi laua taga! Jah, ma ei tee nalja – 16 tundi! Selle aja jooksul kohtusime naabrite, kaugemata ja mis kõige tähtsam - lähisugulastega, sest koju saabusid üle pika aja ka kaks perepoega!  ..

Gruusia rahvatarkus ütleb, et kõik mida Sa koged teisel jaanuaril, peegeldab Sinu uut aastat! Nii ma eelmise aasta 2. jaanuaril interneti avarustes vabatahtliku tööga lähemalt tutvust tegin ja enda jaoks õige pakkumise leidsin. Igatahes minu aasta on olnud imeline ja hea. Suured tänud kõigile, kes mind selles hullumeelses ettevõtmises on toetanud ja erilised tänud Mirjamile, kes minuga kõik need seiklused on läbi teinud ja ‚Minu Gruusiale’ omamoodi näo andnud! Suured- suured tänud!

Vanatüdruku aastavahetus - kass on, kamin on, aastavahetuse programm on - mis sa hing muud ihkad:)

Head uut aastat kõigile!

Kildude mäng. Teine vaatus. Ematunne.

Uskumatult hea tunne on saada lapselt kõne, mille eesmärk on lihtsalt öelda: „Ma armastan Sind!”.

Eks selle taga on tegelikult usaldus ja turvatunne, mida me oma olemasoluga lastele pakume ja õhkõrn piir selle kõige murdmiseks, kuid minu jaoks on see väärtus, mis on mu elule täiesti teised värvid andnud.

Seepärast oli seekordne reaktsioon, kui lapsed tulid rääkima, et nad päevad ära kolima, sest ka see lastekodu sulgetakse, meile endile ka üllatus, sest meie jaoks üks ja ainus tee oli see, et läheme sinna kuhu lapsedki – mis omakorda andis lastele tõelise hingerahu ja üleminek uude koju on natuke leevandatud.

Kohe mitte ei saa ma viimastel päevadel üle mõttest ühel hetkel oma elus jagada armastust ja õnne  lapsega, kelle ellu ei ole seda eelnevalt rohkelt jagunud. Ma leian, et tegelikult on mul nii mõndagi mida ühe noore inimesega jagada. See on nüüd küll nii mõnegi osapoole suhtes ebaaus, vabandan väga, kuid ma arvan, et olen leidmas eesmärki, miks mu lapsepõlve nii palju „huvitavaid kogemusi” jagus. Jah, see kõik on vorminud minust selle, kes ma täna olen, kuid see „kogemus” saab anda veel paljugi..

Ja nii ma siis olen  siin. Kell on juba mõnda aega tagasi üle südaöö tiksunud, noored avastavad linnavõlusid ja mina  (vanainimene) nokitsen laste käsitöö kallal, teen väikeseid vigade parandusi, et kõik need vahvad kotid ja ehted, mida üheskoos oleme meisterdanud, jõuaksid jõuluturule, kus loodame igale südamest valminud ehtekesele uue omaniku leida, et siis üheskoos lastega kinno või teatrisse minna. 

Ei tea, kas ma soovin mõelda, et seal on midagi enamat või on see puhas kokkusattumus..Ühel õhtul üksi kodus olles ja tööd tehes oli esimesest hetkest tunne, et täna võiks olla päev kus oma emaga natuke lobiseda..möödus tunnike kui leidsin end mõttelt, et miks ta veel helistanud ei ole ja ilma eelnevaid kokkuleppeid omamata möödus veel pool tunnikest kui helises telefon ja seal ta oli...mu ema :) Temagi jaoks ei tulnud see uudisena, et täna tema kõnet ootasin, vaid temagi teadis, et see hetk on õige kõne jaoks..! See vist ongi tõeline ematunne..

Kildude mäng. Esimene vaatus. Avatud meel.

Meeles mõlgub üks lugu ühest suurfirma juhist, kes on öelnud, et inimene, kes NY’s tema juurde tööintervjuule taksoga sõites ei tea rääkida taksojuhi lugu ja ei tea tema naise ega laste nimesid, ei vääri kohta tema ettevõttes. Ühel päeval oma sõbra autojuhiga tööle sõites ja põgusa teekonna jooksul tema elust, lastest ja reisidest rääkides meenus mulle see lugu taaskord. Seekord oli aga midagi teistmoodi – ennem olin sellist avatust imetlenud kõrvalt, aga täna sai see lugu tõeks mu enda elus! 

Ja mulle meeldib see! Olen kui munakoorest tasa välja hiiliv tibuke  - igas päevas leian endas uue emotsiooni, mis laseb inimesi mulle samm-sammu haaval lähemale. Esialgu tundusid kõik tervituseks jagatavad põsesuudlused kui vägilaste armee, kes soovivad minu turvalisse maailma tungida ja kaitsemüüri mu ümber purustada, täna on tegemist uue armsa traditsiooniga mu elus.  Tänaseks on juba loomulikuks saanud ka inimesed, kes Su kõrval seistes oma sooje tundeid Sinuga jagada soovivad ja Sinu embusesse vajuvad. Mõnusalt turvaline tunne haaras mind enda rüppe kui sõbrale silma vaadetes  oma lugu rääkisin ja enda käe tema soojast peost leidsin. Veel kaheksa kuud tagasi oleks see mulle emotsionaalse šoki valmistanud, sest minu külmas maailmas tundus see katastroofiliselt üleliigne lähedus ühe inimese poolt. Täna ma naudin seda!

Võlgnen suure tänu ühele meie heale sõbrale, kes on soovinud oma maailma minuga jagada. Tema maailm on imelihtne ja samas imeline. Imetlen teda kadestusega –  iga emotsioon kuulub väljendamisele, ühel hetkel ta võib vihastuda, teisel hetkel kirglikult armastada, ta ei pea paljuks Sind kiita  - Su ilusat soengut, Su uut kotti või Su suurt kõhtu! Tema maailmas puuduvad sõnad ja korrektsed liigutused, aga neid ei olegi vaja! See on tema maailm ja see on nii külluslik – kõik laulud on tal selged, kõik tantsud oskab kaasa tantsida, tema käed kerivad ideaalsemaid lõngakerasid ning ta teab kaasa ‚rääkida’ igas keeles – ja ma ei tee nalja kui ütlen, et isegi Eesti keeles! Me ei vaja ideaalsust, peame lihtsalt nautima iseennast!

Ekseldes kirevas maailmas

Aeg-ajalt on mõistlik end tundmatus kohas vette visata ja vaadata kui avatult Sa tuled uute olukordadega toime, seda eriti just reisides. Eks igaühte ootab meid kodus mõnus voodi ja soe tuba, seda enam olen ma hakanud nautima reise külakestesse ja mägedesse, kus tingimused ei ole teps mitte mugavad, aga väärtused, mida inimesed oma lihtsuses Sinuga nõus jagama on – on rikkus kogu eluks. Ükski tee või saiajupp ei ole elus nii mõnusalt maitsenud, kui seda on nad siin teinud – istudes mägikülakeses majakese rõdul, nautides vaateid ning kaugust tsivilisatsioonist - teetassi kõrval. Ka hingele on vaja vahel kosutust! 

Eks olen seda ennemgi endas tähele pannud, aga pole selleks sobivaid sõnu leidnud, aga õnneks tegi seda üks tähelepanelik kuulaja minu eest -  minu meel on rohkem avatud väljapoole, teiste jaoks. Ja mulle meeldib see - võin teinekord enda arvamuse või emotsiooni tahaplaanile jätta, aga peamine, et armsad inimesed minu ümber õnnelikud on! Eks ta natuke omakasupüüdlik kokkuvõttes ole, sest oi kui hellalt paitavad meeli Sinuni hiljem jõudvad sõnad : "me igatseme Sind" või "tunneme puudust Su naeratusest ja rõõmsast meelest". Nende sõnade nimel olen valmis veel paljukski :)

Didi mati!

Pidu Sinus eneses

Meie elu üks suuremaid osasid on oma seikluses kohatud inimesed. See on ühtaegu väga rikastav, sest igal inimesel on oma lugu ja igaüks jätab maha endast jälje, mis esilagu võib tunduda märkamatuna.

Kohtasin mõned kuud tagasi toredat inimest, kes on viimased nädalad mu maailma rikastanud palju. Tema kõige tähtsam roll on olnud see, et ta on esimene inimene, kes on üritanud mõista minus toimunud muudatusi ja ta tegi seda suurepäraselt. Huvitav on omada vestlusi kogenud inimesega teemadel, milles ma ise esimesi samme teen, leida endas julgus ja enesekindlus uute ideede väljaütlemisel ja võtta vastu kogu advekaatne arvamus, mida üks respekteeritud inimene Sinust omab. See kõik annab enesekindlust juurde, et tee, mis ma enda jaoks valinud olen, vorbib minust ühel päeval inimese, kes ma olla tahan. 

Jah, kes ma olla tahan. Sest tegelikkus on ikka ja jälle see, et tammun rada, mis mul pimesi selge on ja millest ma nii väga kõrvale soovin astuda, et see on mind pimestanud ja halvanud mu keha, sest väljapääsu sellest ma lihtsalt ei tea.

Ja siin ma nüüd olen – mängin suursugust muutumismängu ja ikka ja jälle trambin jalgu iseeneses, sest olen astunud üle kõigist reeglidest, mis mind eneses piiravad. Silmad on küll avatud maailma poole, kuid süda elab varjusurmas edasi.

 

Muuseas, Tbilisis tuli lumi maha.

Nii särav ja kerge, nii sügav

ja mahe on rahunend meel.

Ma tantsisin taevas ja tules,

ma tuikusin tumedal veel.

Ah, kuidas ma pillasin helke!

Jäin põlema kõikjale.

Ei, Sinuta poleks ma jõudnud

siiani, endasse.

 (Doris Kareva) 

Reisimaania

Ühel ilusal hommikul hommikusöögi laua taga istudes vaatan, et miskit on eriskummaliselt väga hästi – sel hommikul jõin kohvi kohe päris-päris omade inimestega – külla olid saabunud Kai ja Tauno! Õnneks selliseid rõõmsaid hommikuid jätkus terveks nädalaks ja isegi pealegi!

Ja alati kui külalised on majas, siis tähendab see seda, et saab jälle seljakoti selga võtta ja Gruusiat avastama minna!  Seekordne tee viis meid Svaneetiasse – teoorias kuni Ushgulini välja, kuid praktika viis meid vaid Mestiani:) Nagu meid juba hellitavalt Lonely Planeti Eesti versiooniks kutsutakse, siis olin minagi Kaile ja Taunole uhke plaani valmis meisterdanud, mis neile väga valikuvõimalust ei andnud, aga õnneks nad ei kurtnud ka:)  Siinkohal vabandan ette, et seekordne postitus saab reisiinfoga üle küllatud ehk on kellegile tulevikus abi:)

Lahke perenaine

Mestia poole asusime teele öörongiga, mis meid Zugdidisse viis (rongipileteid saab soetada rongijaamast suure turu kõrvalt, pilet Zugdidisse 4-kohalises kupees maksab 11 lari inimese kohta, sõidu pikkus 9 tundi) ja sealt edasi maršutkaga (pilet 15 lari, sõit 4 tundi).  Bussijuhiga sai teel kaupa tehtud ja nii me tema vanematekodus ööbisime (keskmine kodumajutus maksab ilma söögita 20 lari inimene, koos õhtu-ja hommikusöögiga 40 lari).  Kodumajutuse eeliseks on see, et sa saad kohalike inimeste ja kultuuriga lähemalt tutvuda – nii meiegi end kohe pereemaga kööki hatšapuurisid meisterdama kauplesime. Ja muidugi ei saa tähelepanuta jätta kõiki neid imemaitsvaid roogasid, mida tõeline Gruusia perenaine pakub! Iga kord on nad erimoodi ja igale regioonile vastavad, aga üks on alati kindel mis kindel – kõik road on ülimaitsvad!

Küla rikkaim tüdruk

Seekordne matk mägedesse osutus tõeliseks puhkuseks – nii me Mestia lähedal mägedes jalutasime, mäeküljel uinakut ja piknikku pidasime ning loomulikult reisi kõrgehetkeks oli ühepäevane matk mägedes hobustega! (Hobuseid saab rentida külavahelt, tuleb lihtsalt küsida. Kui rentida vaid hobune, saab hakkama 40 lariga inimese kohta, aga kui giid sinna juurde, mis meil läks kokku 70 lari üks inimene).  Aga see kõik tasub end ära – need imelised vaated, kuldses rüüs puud, lumised mäetipud, päikese paiste, hea seltskond...njaa...mina olen valmis juba mägedesse kolima ja esialgset plaani sealt tagasi naasemiseks ei ole! Tagasi tsivilisatsiooni tõi meid väikelennuk, mis kõik vaated kahekordistas (pilet ühel suunal 75 lari, lennu kestus 1 tund, piletid tuleb ennem soetada Tbilisis Marriott hotellist Rustaveli tänaval).

Puhkus.

Kehva lugu Gruusia puhul on see, et aeg lendab siin kiiresti ja nii tuligi Kai ja Tauno teele saata. Seekord läks mul hästi ja lennujaamas sai juba kaupa tehtud ja kaks lahkuvat külalist 12 saabuva külalise vastu vahetatud – ehk külla saabusid endised kolleegid Eestist! Järgnesid neli väga tihedat ja lõbusat päeva, mis viisid meid David Gareji koobaskülla, Kahheetiasse külla nimega Velistsikhe, kus asub väike ja hubane kodumuuseum, kus saab lähemalt tutvuda ka traditsioonilise veinitegemise  protsessiga ning ettetellimisel ka korralikku Gruusia suprat nautida. Kui veeta öö Signagis, siis ainult meie lemmik kodumajutuses, nimega  David Zandarashvili (üks öö 35 lari nägu, hinnas hommiku, lõuna ja õhtusöök). Kui soovite tõelist Gruusia suprat kogeda, siis seal on see imelihtne – igal õhtul kaetakse külalistele pikk laud, peremees käib lauast lauda, tutvustab kombeid ja pakub enda poolt valmistatud kesvamärjukest. Järgmisena viis meie tee kaugele kaugele mägedesse, kus veetsime öö kinnitamata andmetel 800-1000 aasta vanuses kivitornis, mis oli äärmiselt super! (üks öö 25 lari nägu, söökideta). Üle poole aasta sain minagi uuesti käe valgeks autojuhtimises. Gruusia liikluskultuur on täiesti sobilik taasalustavale juhile – peamine on auto teel hoida, vooluga kaasa minna ja törts signaali aeg-ajalt anda:) Suunatulede kasutamise võib alguses täitsa välja jätta, eriti veel minu juhtumi korral, kus suunatulekang asus paremal pool ja kojamehed vasakul pool, sest kunagi olla see auto parempoolse rooliga olnud.... Aga kõigest hoolimata said sõidud sõidetud ja oma tagasihoidlikuse juures võin väita, et minu puhul oli tegu selle riigi parima riisiraketi juhiga:)

Nii kui külalised sai teele saadetud, saabus hinge ka tühjus. Äärmiselt tore on aega veeta armsate inimestega, kes siinoleku natuke lihtsamaks teevad:)  Seega kui Teil veel puhkuse plaanid tegemata, siis meie kodu on Teile kõigile avatud:)