Lõputud päevad

Aeg möödub siin omamoodi. Väga tihti jõuab päev kolm korda uuesti alata. Või näiteks käesolevaks hetkeks, kui kätte on jõudnud südaöö, on raske meenutada, kuidas see kõik algas. Aga üritame.

Pühapäevane algus oli erakordselt varajane, peale kaheksat juba. Ehk kuna me ei ole pooleteise kuu jooksul veel ühelegi jumalateenistusele jõudnud, siis nüüd, kui meil on olemas selleks sobilik inimene, kellega koos kirikus käia ja kes kõik traditsioonid meile lahti seletab, oli patt seal käimata jätta. Teenistus, mis kestis kaks ja pool tundi, oli uksumatu. Väike kirik kuskil linnast väljas, kirik täis viiruki hõngu ja küünlaid ning meeskoor laulmas. Ohh. Peale kirikulõunat oli aeg minna vaatama meie ühe lastekodu poiste jalkamatši. Mäng mängitud, mille meie poisid loomulikult võitsid, oli valida, kas minna koju või siis mitte. Me valisime loomulikult teise variandi. Kuna teel linna paikneb loomaaed, siis meie, kaks kõige vanemat siinolijat, otsustasime minna lapsepõlve nautima. See kõik oli imeline, jäätis ja Rannapargi lõbustuspark jne. Kuna ma lubasin Mirjamile , et viin ta koos suhkruvatiga ilmarattaga sõitma, siis pidime suunduma Mtatsminda mäele, sest loomaaia uunikumist ilmaratas keeldus töötamast. Ja nii me ühel hetkel Freedom Square'i metroojaamas teed küsisime, kui meie juurde kolm võluvat noormeest tulid ning oma seltskonda ja abi meile pakkusid. Ega meil ju selle vastu ka midagi olnud, et kohalikud giidid meiega liitusid. Tegelikud ega nad nii kohalikud polnudki, tegemist oli kolme Aserbaidžaani noormehega. Siinkohal veelkord õnnitlused Aseritele Eurovisooni võidu puhul!

Hoiatan ette ära, et Eesti mehed hoidke alt. Siin olles kohtume me erinevatest kultuuriruumidest pärinevate isikutega ning üks ühine pärastlõuna koos kolme moslemiga viis meie standardid lakke:) Nii viisakaid, tähelepanelikke ega armsaid noormehi pole ma vist eales kohanud. Järjepidevalt tunti huvi meie rahulolu pärast, pakuti istet, anti teed, tagati turvalisus jne. Lisaks meie viimisele Tbilisi kohal asuvasse lõbustusparki, tutvustasid nad meile oma kultuuri, viisid meid oma mošeesse, Iraani 'kohvikusse' teed jooma ning lõpuks õhtusöögile. Oh neid muljeid jätkub kauemaks. Esiteks Mošee, üks ilusamaid pühakodasid üldse. Eriti võimas oli olla seal siis, kui see kõik oli vaid meie päralt.

Õhtusöögi kõige huvitavam osa oli loomulikult see, kui viis meest lauas arutasid, millist lugu bändilt tellida, et siis üheskoos, mehed omavahel, tantsima minna! Ohh, nad võitsid meie südamed:)

Vanalinna avastamas

Ma isegi peale eilset mõistan natuke Eesti naisi, kes on moslemi mehesse ära armunud. Mingil hetkel avastasingi minagi, et voilaa, ideaalne diil! Ma olen alati öelnud seda, et minu kõrval peab oleme enesekindel ja otsustusvõimeline mees – ja nii ka eile linna peal jalutades, kus 100% oli üks neist minu kõrval, juhatas mind kuhu ma astuma pean, mida ma tegema pean jne. Ning ma olen ka täiesti veendunud, et soovin oma lastega võimalikult palju kodus olla ja mitte tööle tagasi kiirustada - ja jällegi on moslemi mees selleks ideaalne – siis ma ei peagi muud tegema kui kodus istuma ja naise kohust täitma ehk lapsi kasvatama:) Või mis te arvate? Tegelikult oli see minu jaoks natuke hirmuäratav kui peale esimest kahte tundi tuli lause: „Kui sa ükskõik mis hetkel hätta satud või sul mõni probleem on, siis helista mulle, olen sinu jaoks alati olemas“. Ning male mäng lauas oli isegi pisut koomiline. Läksime õhtust sööma ühte restosse, kus tuleb istuda poolringis. Minu tüdrukud oli sättinud end nii, et kui ma tualetist naasen, siis ei pea ma tema kõrvale istuma. Ega teda ennastki sel hetkel lauas ei olnud, sest tema valvas siis loomulikult tualeti ukse taga nii kaua kui ma olin valmis teistega liituma. Lauas kahjuks minu tüdrukute plaan luhtus, sest poisid mängisid ka malenupud nii ümber, et noormees jälle mu kõrval maandus:) Aga kokkuvõttes oli kartus asjatu, sest õnneks oli tegu viisakate moslemitega, kes ilusti meid metroo peale saatsid ja sõbralikult kätt surusid. Kohe on tunda täiskuu hõngu, sest lisaks toredatele Aseritele äratasime metroos tähelepanu ühele härrale, kes kõigest kahe metroopeatusega oli ühest meist pildi valmis joonistanud ja selle meile pihkus surus, kui rongilt lahkusime:) Siin ilmas on ikka kõik võimalik:)

PS! Vahepalaks nii palju, et kulla Kai'kene, kahjuks ma ei saa Sinuga hatšabuuri retsepti jagada, sest hea sõbrana ei saa ma Sinu kehale selliseid laastavaid tagajärgi luua. Nimelt olen ma endale nii korraliku 'hatšabuuri belly' ette söönud, et täna loomaias vastu jalutanud viimase peal rase naine vaatas mulle otsa, manas suule muheleva naeratuse, patsutas oma kõhtu ja edastas mulle vaikimisi sõnumi, et: „Ma tean, mida sa tunned“ :) Ehk liiga palju rasvaseid juustupirukaid!

Loomulikult, maailm on väikene, sest juba kolmandat päeva puhtjuhuslikult kohtume me Gruusias Pärnu kolmanda liiga jalgpalli meeskonnaga. Tegelikult kohtusime esmakordselt nendega reedel, kui Eesti saatkond korraldas heategevusliku jalkamatši diplomaatide ja Pärnu meeskonna vahel. Imeline kodune tunne tekkis, kui kohtad kaugel maal kodulinnast pärit inimesi ja seal hulgas tuttavaid nägusid. Ja siis kohtad neid veel Mtsketas, kui oled oma lastega eksursioonil ja ootamatult sõidab kõige tähtsama vaatamisväärsuse ette buss koos 15 Pärnu mehega ja siis jalutad pühapäeva õhtul koos aseri meestega linna peal , kui Banjadest väljuvad 15 puhast Pärnu meest. Maailm on väikene. :)

Igatahes Gruusiat peab ikka endiselt armastama. Mulle nii meeldib see, et kui hommikul peale kaheksat kodust välja astud, siis eales ei tea, kuhu sa sattuda võid ja keda sa oma teel kohtad. Meie selle viieteist tunni jooksul kogesime palju postiivseid emotsioone ja nägin Tbilisit täiesti uue nurga alt. Mul on hea meel, et selliseid päevi on veel täpselt 319 tükki ees:)