Veinionu

Täitsa meelega sattusime täna ühele läheduses olevale turule. Tegelikult läksime otsima palju kiidetud veinipoodi, kus kanistritega saab soodsat veini osta, aga see jäi seekord leidmata. Pole hullu. Kohalikul turul oli ka veinimüüja platsis. Tore onu, kellel silmad särasid - kas vemmeldavast verest või oma 55 kraadisest tšatšast, kes seda teab:) Igatahes vein oli ülimagus ja pidi hea jonksu pähe tegema nagu üks kohalik proua teadis rääkida (13 kraadi) ehk siis peaagu sama hea kui venna tehtud koduvein:)
Peaaegu oleks ka mehele saanud, sest esitati ka kõik traditsioonilised küsimused - kus te pärit olete? õpite või töötate siin? ja siis tuli ka päris uus traditsiooniline küsimus - kas teil mehed ka olemas on või? Meie eitav vastus sobis talle küll. Tavaliselt selle peale hakatakse oma poegi pakkuma, aga tema pakkus iseennast. Õnneks suutsime kuidagi nii lahkuda, et kaasavaraks tema telefoninumbrit kaasa ei saanud:) Lubasime vaid teinekordki veini ostma minna.

Kui te nüüd arvate, et veini sisemiseks tabimiseks soetame, siis eksite. Terve tagasitee treenisin mina oma biitsepseid. Sest me siiski olime oma hommikusel sörkimistiirul:)

Eriskummaline ja imeline

Ei, siinsed asjad käivad ikka omamoodi. Kolm nädalat oleme oodanud neljandat voodit, ja siis täna, päeval, mis on kohalike jaoks kõige püham üldse, saabusid hommikul kell 11 töömehed, kes paigaldasid voodi ja lisaseina kardina näol. Ja pühadeimeks lubasid veel pühapäeval toolijalgu parandama tulla. Täpsustuseks veel nii palju, et kohalikud mehed väga tööd ei armasta ja kui nad hädapärast tööl käivad, siis tavaliselt algab tööpäev umbes kell 11 ja lõpeb hiljemalt 16 paiku. Aga meie oleme vähemalt nelja meest juba näinud, kes seda reeglit rikuvad ehk tänased töömehed ja interneti-gurud, kes meie juures õhtal kella viiest kaheksani paiknesid. Imelik.

Ohoo, eilseks olime me jooksurajal juba korduvalt käinud ja eilne oli lõpuks see päev, kus lisaks meile kahele jooksid seal veel kaks naist. Uus kultuur on rajatud – ka naised võivad avalikus kohas sporti teha:)

Minu esimene armastuse avaldus kohaliku noormehe poolt. Jah, eile oli see päev, kus üks võluv pruunisilmne noormees, umbes vanuses 16, kes on ühe lastekodu kasvandik, mulle armastust avaldas. Muidugi sulaselges gruusia keeles, aga tõlgi vahendusel jõudis see avaldus ka minuni. Kõige armsam osa oli see, kui ta seina pealt suvalise pildi võttis, selle enda tehtuks tembeldas ja siis mulle kinkis. Nüüd kaunistab mu magasmitoa seina üks imeilus pildike, olgu ta tehtud siis ükskõik kelle poolt:)

Mulle väga meeldib minu uus põsepuna – kui punast veini piisavas koguses ja ühtlaselt kasutada, on see pune püsiv kauaks:)
Ahjaa, olekski unustanud - areng on meeletu - 30 kätekõverdust korraga:)

Banja värk

Kuna ilm pidi alles püsivalt peale lihavõttepühi heaks minema, siis kontide vahele on pugenud külmapoiss, kellega me Banjades võitlusesse asusime.

Hirmus tore koht, kahjuks ei saa rääkida kaasa sellest, mis toimub ühis-banjades, aga saan Teiega jagada kogemust private-banjast.

Ehk siis üks tore koht, kus asub kuumavee bassein/vann, kus lisaks on mõni olemise ruum ning pesuruum, kus asub ka lavats, mille peal massaaži teenust osutatakse. Õigemini, kutsugem seda massaaži teenuseks. Tegelikkuses tähendab see seda, et heidad kivist lamatsile pikali, tuleb üks ürbis tädi, kes su kuuma veega üle kallab, kõige pealt hõõrub sind kareda nuustikuga, mis haiseb täpselt niimoodi, et ennem sind on sellega vähemalt 500 inimest hõõrutud:) Vähemalt meid 7 hõõruti ühe ja sama nuustikuga, hea et ma esimene olin:) Sellele järgnes see, et ta pesi su roheliseseebi vahuga üle, loputas kuuma veega ning aegajalt pidid end kõhult seljale veeretama ja vastupidi. Seda, kui libe see kivilavatsil ohtra seebi ja veega oli....ahaa...hea et ma sealt end maha ei veeretanud:) Ja lõpuks järgnes massaaž, või midagi selle taolist, ehk tädi natuke silitas sind, tampis natuke selga ja voilaa...olidki lõpuks kui uuesti sündunud. Sest ainus positiivne asi kõige selle juures oli see, et nahk oli kui uus – pehme ja sile ja ülimõnus. Ja lisaks kuulub see kõik suurepärase Gruusia kultuuri juurde. Või siis seda kõike tuleb kogeda selleks, et ka teiega midagi jagada oleks:)

Aga muidu õhtu oli tore, saunas ainult naised ja naistejutud:) Loodame, et sellest saab tore rituaal.

Pühapäev

Puhkepäev.

Laupäev

Meie esimene linnast väljasõit. Puhtjuhuslikult, kogemata kohtusime valitud sihtkohas, Davit-Gareja mägikoopakülas, ka kõiki teisi vanu häid sõpru ehk suurepärane pärastlõuna 15-pealise seltskonnaga. Etterutates võin öelda, et tegemist oli kõige vaimustavama ja julgema teoga minu elus. See imeline matk Aserbaitžaani piiriäärsetes mägedes jääb kauaks meelde, sest reaalselt me kõndisime ühe kuradima kõrge mäe küljel, väga järsul serval ning kõigele lisaks ronisime mööda kiviseinu ainult ülespoole ja ülespoole. Elu jooksis silme eest läbi ja jalad värisesid all nagu jõudsid, kuid oma hirmu valitsemiseks (kõrguse kartus) oli see parim. Ja need koopad, kus reaalselt inimesed on elanud ja need vaated...nende jaoks ei jätku sõnu.

See kõik lõppes ühe järjekordse suurepärase supraga. See oli ka esimene kord, kui õhtusöögil pakuti 'ise tegemise' salatit ehk tuuakse lauale taldrik kahe kurgi, kahe tomati ja peotäie roheliste ürtidega (seller, karulauk), mida siis ise kimpu said köita ja siis järada:) Imeline on sellise õhtusöögi juures ka see, et kogu kupatus (vesi, limonaad, vein, õlu, salat, liha, hatšapuurid, leib, juust, šašlõk, jnejne) läks maksma 10 lari per face (70eeku).

Linna naastes oli aeg järjekordse bluusi õhtu jaoks. Üks imeline lounge vanalinnas koos suurepärase bluusi bändi, kokteili, tantsu ja suurepärase seltskonnaga. Seda kõike lihtsalt peab armastama.

Ja muuseas väike areng kätekõverduste valdkonnas on ka toimunud – 20 tk.

Reede

Meie imeline Gruusia keele õpetaja. Nii armas oli see, kui ta küsis, kas oskame Gruusia toite valmistada. Kui ta meie negatiivset vastust kuulis, võttis ta oma südameasjaks meile seda õpetada. Seega varsti algavad kokakursused - hoidke alt mehed, siit need ideaalnaised tulevad:)
Ilmselgelt pole reede töötamiseks. Peale keelekursust oli aeg lõunatada. Selle raamas eksisime ära tõelisele turisti tänavale, mis oli täis kohvikuid. Kõik nii armsate Eestipäraste nimedega - Arno, Kala ja KGB. Aga ilm oli ideaalne, et armsas tänavakohvikus üks latte juua ja "arhitektuuri" imetleda. Nii umbes paar tundi.
Läbi ime jõudsime ka tööle, mis omakorda oli seiklus, sest eksinuna teed küsides, peatus lõpuks punt inimesi, kes kõik juhatasid meid kuhugi. Lõpuks peatati maršutka (umbne 16-kohaline kohe-kohe laiali lagunev buss), topiti meid selle peale, kui oli aeg maha minna, andsid bussis kõik sellest märku ja lõpuks üks tädi meid põhimõtteliselt käeotsas ka kohale viis. See on nii kuradi tavaline ja armastusväärne siinsete inimeste juures. See kõik käibki nii lihtsalt. Eile metroos korraks linnakaardi väljavõtmine tähendas seda, et saime tuttavaaks ühe naisterahvaga, kes töötab šokolaadivabrikus giidina ja kes meid lastega külla kutsus. Ja nii ongi. Elu on ilus.
Täna juhtus lõpuks ka see, et peale kahe nädalast teooriat jõudsime me lõpuks ka jooksurajale. Oi kui hea tunne see on, kui järgmisel päeval tunned tuharalihaste valu - järelikult läks asja ette:)
Ei tea kas asi oli tänases päikesepaistelises päevas või on õhus kevadet, aga tänavad olid täna täis noorpaare, kes käsikäes jalutasid ning tüdrukute peod oli lillesülemeid täis:) Väga armas.

Kes küll majas kõik veini ära jõi?

Neljapäev

Hmm, kuradima keeruline on siin meenutada, mida me eelmisel päeval tegime. Siin on igas päevas midagi uut - nimelt uus korts näos, sest aeg läheb siin lennates.
Ahjaa, neljapäev oli tänavalaste lastekodus aia koristasime päev. Kui me lõpuks sinna kahe paiku kohale jõudsime, ootasime tunnikese, et meile tööülesandeid jagataks, mida lõpuks ei juhtunudki, ning nii oligi juba aeg kella nelja tee juua ja koju minna:) Omaalgatuslikult haarasime vahepeal rehad ja alustasime riisumisega ehk meenutasime vanat head kooliaega. Meie tegevus pakkus loomulikult ka lastele huvi, aga kui nad reha kätte võtsid ja kaks sekundit riisusid, mõistsid, et see pole üldse põnev töö:) Tegelikult seda arvasime meiegi, sest esimesel võimalusel, kui poisid mänguhoos palli kaotasid, liitusime meiegi nende jalka mänguga:) Peale ägedat jalkamatši kinkis üks võluv noormees meile võilillekesed. Nad on endiselt armsad:) See oli ka esimest korda hetk, kus tõdesin, et ma olengi siin, terve aasta ja kui väga ma armastan seda, mida ma teen. Olen leidnule endale koha:)
Hommik oli järjekordselt bažaari päev. Ohoo see on endiselt metsik. Nimelt mul tekkis küll korra paanikahoog, et sealt ei saagi välja. Tegemist on suurtes hallides  paiknevate labürintidega, kus isegi laealune on asju täis riputatud. Aga saak oli hea - uus Lacoste lõhn, mis nii väga feik ei tundugi, päikeseprillid ja chanel-chanel kotike. Iga asi maksab siin 25 lari (175 eeku). Hullumeelsus ühesõnaga.
Õhtul sattusime linna peale. Öine Tbilisi on ikka väga võluv. Juhtusime pubisse nimega Nali, kus neljapäeviti on elavamuusika õhtu ja seekord esines bluusibänd. Keha oli päris tore jälle shake'da:) Meil on endiselt väga toredad sõbrad siin:)