Esimesed kolm kuud

Nad on küll märkamatult möödunud, kuid see-eest märk, mille nad endast maha on jätnud, on tänaseks juba märkimisväärne.

Töö. Ma isegi ei soovi alustada meeldivatest asjadest, räägin parem hingelt ära kõige kurvema loo. Eks seda arvata oligi, et kui tegemist on lastega, siis varem või hiljem võtab see kõik ka kurvema noodi. Nii juhtus ka meie lastega, kui kaks päeva tagasi teatas „agentuur“, et lapsed peavad endale järgmise kolme päevaga uued kodud leidma. Jah, lapsed kes elavad lastekodus ja seda seetõttu, et mõnel neist ei ole lähedasi üldse või kui nad on olemas, siis tingimused, mis kodudes neid ees ootavad on liiga trööstitud ja nad ise eelistavad elada lastekodus, sest seal saavad nad korralikult süüa, rahus õppida ning  veeta aega omaealistega. Eesmärk, mille saavutamiseks nii julmi võtteid kasutatakse, on pealtnäha üllas, st. et nende elu- ja õppehooned lähevad renoveerimisele ja nad saavad naasta septembris parematesse tingimustesse, kuid siiski... Kuskil on konks ja me kardame, et see konks peitub selles, et ministeerium soovib tegelikult kõik lastekodud sulgeda ja lapsed asendusperedesse paigutada ning alles jätta vaid nn. päevakodud, kus nad saavad õppimas ja mängimas käia. Natuke grusiine kartes, siis see, mis meie lastega juhtus kõlab kahtlaselt sarnaselt, ehk neil ei pruugi septembris naastes enam olla kohta kuhu tulla.

Kuhu nad siis läksid? Enamus läks laiali Gruusia erinevatesse paikadesse kellegi lähedase juurde – vanaema, onu, tädi, ema jne.  Kuid oli ka neid, kellel kuhugile polnud minna, siis need lapsed viiakse Tbilisist 300 km kaugusele, Türgi piiri ääres asuvasse tillukesse külla ühesse lastekodusse, kus tingimused väga kiita polevat. Leidus ka neid, kes vastutahtmist ja pisarates koju ema juurde läksid, sest nad teadsid väga hästi, mis neid seal ees ootab. Või siis kahele tüdrukule leiti viimasel õhtul kasupere, kuhu nad võivad järgnevaks paariks aastaks minna ehk kuni 18 aastaks saamiseni. Ehk see on esimene märk sellest, et tegelikult on toimumas teismoodi asjalood..

Jah, see kõik on uskumatult raske ning pead vangutama panev, kuid meie võimuses on tegelikult liiga vähe asju, mida me ka tegelikult muuta saame.

Grusiinid. Eks selleks tulebki kaugele kodust eemale tulla, et mõista millises heaolu riigis me ise elame:) Mulle küll meeldivad grusiinid väga oma sõbralikkuse ja lahkuse ning oma pikkade traditsioonide austamisega, kuid kõik mis puudutab poliitikat, äri ja asjajamist, siis selles nad kahjuks väga edukad ei ole. Nii nagu üks kohalik noormees meile tunnistas, et tema ei soovi kunagi eurooplaseks saada, sest talle meeldib asja ajamine Gruusia moodi – kõigepealt tuleb pere, sõbrad ja nendele aja pühendamine ja siis täiesti kolmanda järgulisena tuleb töö. Tore, eks lühiajaliselt on see fun, aga kahjuks palju eeldusi see edukale tulevikule ei loo:) Nagu ennem öeldud, siis tegelikult on nad vahvad. Ma arvan, et mul on neilt paljugi õppida. Ma olen küll siiani arvanud, et olen hästi lähedasi inimesi hoidev ja austav, kuid grusiinidelt võtan küll jäägitu armastuse oma lähedaste vastu kaasa:) Nad on nii uhked oma kultuuri ja tavade üle, mis loomulikult teeb neid kõige erilisemaks maailmas:) Selleks, et neid paremini mõista, oleme hakanud enda ümber rohkem kohalikke sõpru hoidma – sest kunagi ei tea, kuhu nad sind kutsuda võivad ning millist osa oma kultuurist Sulle avavad. Meie sellepoolest oleme jällegi kõigele avatud:)

Mina. Tegelikult see natuke hirmutab mind, kui palju ma selle aastaga muutuda võin. Täna võib tunnistada, et protsess on alanud. Esialgu olen ma veel ise, kuid uusi asju, käitumismalle, mõtteid on palju tulnud ja tihti on nad just vastupidised sellele, mis on nad eelnevalt olnud. Alates maitsemeele muutusest kuni usu muutuseni välja:) Eks näib, tee on veel päris pikk käia.

Suhted. Siinne usk, mis on täiesti erinev meie omast ja mille mõju avaldub kõikjal, hakkab mulle üha rohkem meeldima. Vanade traditsioonide kohaselt käib siin noorte vaheline sõprus sündsat viisi, st. et abielule eelneb pikk sõprus ning süütus kaob alles koos abieluga. Loomulikult on reaalsest elust palju vastupidiseid näiteid tuua ja reaalsuses eksisteerivad siin kliinikud, mis taastavad tüdrukute süütuse, kuid samal ajal toimuvad täiesti reaalselt siin endiselt ka pruudiröövid. Seda suuremas osas küll mägipiirkondades, aga on näiteid ka Tbilisist. Ehk kui noormees on sobiva neiu endale välja valinud, võtab ta jõuga kaasa kui vabatahtlikult tulla ei taha ning teeb enda omaks. Tüdruku enda ja vanemate uhkus on põrmustunud ning ei jäägi muudki üle kui pulmad teha. Kui sellised äärmuslikud variandid välja jätta, siis mulle tegelikult meeldib see, et pigem pannakse rõhku teineteise tundma õppimisele ja alles jäägitu armastuse korral on aeg teineteist lähemalt tundma õppida.

Lapsed. Emotsioon seoses lastega on täitsa ühtemoodi  - nendele mõeldes valgub silmanurka alati pisar:) Kui viimased päevad seoses nende raske saatusega on silmanurka pisar vaarunud, siis täna oli täiesti uus kogemus. Käisime täna meie teiste laste suurkontserdil, milleks nad viimased kuud usinasti harjutanud on. Ja nad on niiiiiiii armsad ja andekad - lihtsalt võimatu on nende oskuste üle muudmoodi rõõmu tunda kui vaid rõõmupisaraid valades:) Seega meie elu kõige rõõmsam osa on meie lapsed:) Neid lihtsalt peab armastama:)
Samas on kummaline kuulata ühte meie kõige andekamat 16-aastast neidu, kes arutles selle üle, kuidas talle tema valitsus ja riik ei meeldi, sest see, mis nendega toimus on täiesti taunitav. Ja seepärast õpib tema nii palju kui võimalik, et enda ja kogu oma riigi tulevikku muuta, et demograatia, mis siin kirjade järgi valitseb ka lõpuks teoks saab. Neid lapsi lihtsalt peab armastama.

Aga muidu on elu ilus – meel on rõõmus, rahulolu hinges õige otsuse tegemise üle ning seiklused jätkuvad:)