Lagodekhi

Nutikas matkav vabatahtlik.

Meie esimene täispikk nädalavahetus linnast väljas, kuskil kaugel Ida-Gruusia mägedes. Tegelikult oli tegu Hashi-nädalavahetusega, mis tähendab seda, et seltskonnaks oli umbes-täpselt kolmkümmend siin elavat välismaalast. Nädalavahetuse eesmärk oli lihtsalt väljasõit hea seltskonnaga, natuke matkamist, telkimist ja mõned Hashi-rituaalid. Kokkuvõttes oli tegu hirmustoreda nädalavahetusega.

Natuke matkamist tähendas loomulikult seda, et suundusime läbi mägise metsa koseni ja tagasi...viis kilomeetrit ühes suunas ja 5 kilomeetrit teises suunas, ühesõnaga selline väikene jalutuskäik:) Kuna ma kahjuks osav sõnameister ei ole, siis jätan selle müstilise muinasjutumetsa sõnadesse paneku vahele ja lisan vaid mõned pildid:) Vt. allpool.

Selle jalutukäigu kõige meeldejäävam osa oli loomulikult kosk, kus voolas hirmus külm vesi, aga kuna tegu oli -once in lifetime- üritusega, siis oli patt jätta vahele suplemine selles mägikoses:)

Ja nagu Hashi traditsioonidele kohane, siis oli lõpuks kätte jõudnud aeg kus meiegi endale nimed saime. Kes enda oma mäletab, kes mitte, aga minu jaoks ei olnud midagi põnevat – vana nali minu kapinuppude pihta:)

Igatahes, kõik mis juhtus Lagodekhi's, jääb ka Lagodekhi:)

Lõputud päevad

Aeg möödub siin omamoodi. Väga tihti jõuab päev kolm korda uuesti alata. Või näiteks käesolevaks hetkeks, kui kätte on jõudnud südaöö, on raske meenutada, kuidas see kõik algas. Aga üritame.

Pühapäevane algus oli erakordselt varajane, peale kaheksat juba. Ehk kuna me ei ole pooleteise kuu jooksul veel ühelegi jumalateenistusele jõudnud, siis nüüd, kui meil on olemas selleks sobilik inimene, kellega koos kirikus käia ja kes kõik traditsioonid meile lahti seletab, oli patt seal käimata jätta. Teenistus, mis kestis kaks ja pool tundi, oli uksumatu. Väike kirik kuskil linnast väljas, kirik täis viiruki hõngu ja küünlaid ning meeskoor laulmas. Ohh. Peale kirikulõunat oli aeg minna vaatama meie ühe lastekodu poiste jalkamatši. Mäng mängitud, mille meie poisid loomulikult võitsid, oli valida, kas minna koju või siis mitte. Me valisime loomulikult teise variandi. Kuna teel linna paikneb loomaaed, siis meie, kaks kõige vanemat siinolijat, otsustasime minna lapsepõlve nautima. See kõik oli imeline, jäätis ja Rannapargi lõbustuspark jne. Kuna ma lubasin Mirjamile , et viin ta koos suhkruvatiga ilmarattaga sõitma, siis pidime suunduma Mtatsminda mäele, sest loomaaia uunikumist ilmaratas keeldus töötamast. Ja nii me ühel hetkel Freedom Square'i metroojaamas teed küsisime, kui meie juurde kolm võluvat noormeest tulid ning oma seltskonda ja abi meile pakkusid. Ega meil ju selle vastu ka midagi olnud, et kohalikud giidid meiega liitusid. Tegelikud ega nad nii kohalikud polnudki, tegemist oli kolme Aserbaidžaani noormehega. Siinkohal veelkord õnnitlused Aseritele Eurovisooni võidu puhul!

Hoiatan ette ära, et Eesti mehed hoidke alt. Siin olles kohtume me erinevatest kultuuriruumidest pärinevate isikutega ning üks ühine pärastlõuna koos kolme moslemiga viis meie standardid lakke:) Nii viisakaid, tähelepanelikke ega armsaid noormehi pole ma vist eales kohanud. Järjepidevalt tunti huvi meie rahulolu pärast, pakuti istet, anti teed, tagati turvalisus jne. Lisaks meie viimisele Tbilisi kohal asuvasse lõbustusparki, tutvustasid nad meile oma kultuuri, viisid meid oma mošeesse, Iraani 'kohvikusse' teed jooma ning lõpuks õhtusöögile. Oh neid muljeid jätkub kauemaks. Esiteks Mošee, üks ilusamaid pühakodasid üldse. Eriti võimas oli olla seal siis, kui see kõik oli vaid meie päralt.

Õhtusöögi kõige huvitavam osa oli loomulikult see, kui viis meest lauas arutasid, millist lugu bändilt tellida, et siis üheskoos, mehed omavahel, tantsima minna! Ohh, nad võitsid meie südamed:)

Vanalinna avastamas

Ma isegi peale eilset mõistan natuke Eesti naisi, kes on moslemi mehesse ära armunud. Mingil hetkel avastasingi minagi, et voilaa, ideaalne diil! Ma olen alati öelnud seda, et minu kõrval peab oleme enesekindel ja otsustusvõimeline mees – ja nii ka eile linna peal jalutades, kus 100% oli üks neist minu kõrval, juhatas mind kuhu ma astuma pean, mida ma tegema pean jne. Ning ma olen ka täiesti veendunud, et soovin oma lastega võimalikult palju kodus olla ja mitte tööle tagasi kiirustada - ja jällegi on moslemi mees selleks ideaalne – siis ma ei peagi muud tegema kui kodus istuma ja naise kohust täitma ehk lapsi kasvatama:) Või mis te arvate? Tegelikult oli see minu jaoks natuke hirmuäratav kui peale esimest kahte tundi tuli lause: „Kui sa ükskõik mis hetkel hätta satud või sul mõni probleem on, siis helista mulle, olen sinu jaoks alati olemas“. Ning male mäng lauas oli isegi pisut koomiline. Läksime õhtust sööma ühte restosse, kus tuleb istuda poolringis. Minu tüdrukud oli sättinud end nii, et kui ma tualetist naasen, siis ei pea ma tema kõrvale istuma. Ega teda ennastki sel hetkel lauas ei olnud, sest tema valvas siis loomulikult tualeti ukse taga nii kaua kui ma olin valmis teistega liituma. Lauas kahjuks minu tüdrukute plaan luhtus, sest poisid mängisid ka malenupud nii ümber, et noormees jälle mu kõrval maandus:) Aga kokkuvõttes oli kartus asjatu, sest õnneks oli tegu viisakate moslemitega, kes ilusti meid metroo peale saatsid ja sõbralikult kätt surusid. Kohe on tunda täiskuu hõngu, sest lisaks toredatele Aseritele äratasime metroos tähelepanu ühele härrale, kes kõigest kahe metroopeatusega oli ühest meist pildi valmis joonistanud ja selle meile pihkus surus, kui rongilt lahkusime:) Siin ilmas on ikka kõik võimalik:)

PS! Vahepalaks nii palju, et kulla Kai'kene, kahjuks ma ei saa Sinuga hatšabuuri retsepti jagada, sest hea sõbrana ei saa ma Sinu kehale selliseid laastavaid tagajärgi luua. Nimelt olen ma endale nii korraliku 'hatšabuuri belly' ette söönud, et täna loomaias vastu jalutanud viimase peal rase naine vaatas mulle otsa, manas suule muheleva naeratuse, patsutas oma kõhtu ja edastas mulle vaikimisi sõnumi, et: „Ma tean, mida sa tunned“ :) Ehk liiga palju rasvaseid juustupirukaid!

Loomulikult, maailm on väikene, sest juba kolmandat päeva puhtjuhuslikult kohtume me Gruusias Pärnu kolmanda liiga jalgpalli meeskonnaga. Tegelikult kohtusime esmakordselt nendega reedel, kui Eesti saatkond korraldas heategevusliku jalkamatši diplomaatide ja Pärnu meeskonna vahel. Imeline kodune tunne tekkis, kui kohtad kaugel maal kodulinnast pärit inimesi ja seal hulgas tuttavaid nägusid. Ja siis kohtad neid veel Mtsketas, kui oled oma lastega eksursioonil ja ootamatult sõidab kõige tähtsama vaatamisväärsuse ette buss koos 15 Pärnu mehega ja siis jalutad pühapäeva õhtul koos aseri meestega linna peal , kui Banjadest väljuvad 15 puhast Pärnu meest. Maailm on väikene. :)

Igatahes Gruusiat peab ikka endiselt armastama. Mulle nii meeldib see, et kui hommikul peale kaheksat kodust välja astud, siis eales ei tea, kuhu sa sattuda võid ja keda sa oma teel kohtad. Meie selle viieteist tunni jooksul kogesime palju postiivseid emotsioone ja nägin Tbilisit täiesti uue nurga alt. Mul on hea meel, et selliseid päevi on veel täpselt 319 tükki ees:)

10.mai pidustused Gruusia moodi

See kõik algas südaööl või siis tegelikult pidi algama, aga kuna ennem oli vaja julgustuseks kolm toosti öelda, siis minuni jõudis südaöine kõne pool tundi hiljem:) Ehk siis kõne meie rahvusvahelistelt sõpradelt, kes igaüks omas keeles mulle õnnitlusloo laulis. Tegemist oli ühe maailma parima õnnesooviga, mis kõlas inglise, eesti, rumeenia, hollandi, saksa, gruusia, iraagi ja vene keeles...“palju õnne ühele blondile eesti tüdrukule, keda ma tean...palju õõõõnne!“ :)

Mida vanemaks ma päeva jooksul sain, seda paremaks see päev läks. Lisaks varahommikustele kodustele kõnedele, äratas mu gruusia-pere mind laulu ja BigMac'ga. Miks BigMac? Sest ma pole selle 40 päeva jooksul kordagi siinsesse Mac'i veel jõudnud ja see kokkulepe oli meil juba ammu, et kui ennem ei saa, siis sünnipäevaks ikka saab:) Lisaks veel suurepärane hommikusöök meie aina suureneva perekonnaga. Aitüma kullakesed!  (Jah te näete õigesti - mu 'koogi' peal on numbriks 21, sest seda ma endiselt oma hinges olen:) )

Tunnistan ausalt, et ma ei osanud arvata, et mind võib ka jalust veel miski rabada, aga see juhtus täna, kui minuni jõudsid maailma kaunimad roosid Eestist. Aitähh kullake, Sul oli täiesti õigus – see maailm on imepisike:)

Ja meie lapsed – mind kuhjati koheselt üle kingitustega kui kuuldi, et mul täna sünnipäev on. Lisaks laulujupikestele veel enda joonistatud pildikesed, mis mu magamistoa seina nüüdsest kaunistavad, lilled ning enda heegeldatud laualinik. Mis saab veel armsam olla?

Südant soojendav oli ka osa saada oma isklikust sünnipäevapeost, mis toimus Eestis ja minu kodus. Imearmas, et te kallid sõbrad ei lasknud end häirida pisiasjast, et mind ennast kohal ei olnud:) Teid lihtsab peab armastama:)

Oma kahekümne seitsmenda eluaasta 20ndaks tunniks olime maandunud ühte imearmsasse restorani, kus nautisime maitsvaid toite ja kuumi gruusia rütme ning nautisime õhtu lõpetuseks imepärast jazz-muusikat, millele järgnes romantiline jalutuskäik öises Tbilisis ning seda kõike koos oma vahvate tüdrukutega. Ja nii ma olengi jälle aasta võrra noorem ja elukogenum:)

Jah – ma olen õnnelik!

Ekskuršija

Meie esimene väljasõit koos „lastega“. Lasteks olid seekord ühe kutsekooli õpilased, 15 mehepoega vanuses 16-22 versus kolm kanget kohalikku naist (loe: Merike, Mirjam ja meie kolleeg Lela):)

Ega me väga ei teadnud, mis meid ees ootab. Kui Lela meile kutse esitas, siis olime rõõmuga nõus- mis saaks veel vahvam olla kui nädalavahetus Kasbegi mägedes koos lastega – selleks me siia oleme tulnud ju! Aga et see kõik nii huvitavaks võib pöörduda, siis seda me tõesti arvata ei osanud:)

Nii me siis laupäeva pärastlõunal teele asusime. Kaks meie noormeest alustasid oma teekonda poolelt teelt. Kui meie nendega mägikülakeses kohtusime, siis olid nad endale juba külast sõbrad leidnud, kellega koos külamehe Ziguli pagasnikul hoolega tšatšat manustati. Loomulikult liitusid meiega ka külamehed nagu Gruusiale kohane. Peale mõne ajalist katsetamist leidis juht ka lõpuks õige ukse ülesse, et rooli istuda ja teele asuda. Teekond, mis oli nende jaoks pikk ja vaevaline, sest see päevinäinud Ziguli, mis oli vanem kui meie, ei olnud ennast pikaks teekonnaks ette valmistanud, sest iga läbitud kilomeeter nõudis peatust või kaht vähemalt:) Sest küll oli vaja bensiini lisada, jahutusvedelikku samuti, lisaks tuli aeg-ajalt väljastpoolt aknad ära kuivatada, sest kojamehed ju ei töötanud ning loomulikult tuli enamus aega autole ise hoogu juurde lükata, sest ta kippus lihtsalt väljasurema. Läbi ime suutis tšatša poolt murtud juht auto ja meie poisid nendel kitsastel mägistel teedel ühes tükis kohale toimetad.

Kamarjous!

Meie peatuspaigaks oli ühe noormehe suvekodu kuskil pärapõrgus, sest peale mägede ja karude ei olnud seal seltsiks kedagi.

Aga polnud vajagi, sest lauake kattis end ning järjekordne supra võis alata. Ühtlen ette ära, et selle õhtu jooksul saime kogeda tõelist Gruusia kultuuri, sest kuigi oli tegu poisikestega, siis kõik kombed olid neil selged. Supra tähendab siis ühte korralikku Gruusia pidulikku söögikorda. Mulle hirmsasti meeldib, et kaetakse pikk laud, mis kuhjatakse üle erinevate maitsvate roogadega ning igaüks saab maitsta kõikke ja nii palju kui soovib, sest oluline on kõike jagada oma lähedaste inimestega ning mitte kunagi ei ole neil kiiret, sest supra jaoks on alati aega varutud. Ja loomulikult on supra täis erinevaid traditsioone ja kombeid. Number üks on kindlasti toostid. Neid ütlevad enamasti mehed, need on pikad ja emotsioonirikkad ning alati on põhjus, mille või kelle nimel juua. Enamasti juuakse Jumala, kultuuri, keele, perekonna, religiooni, esivanemate, sõpruse, toidu, traditsioonide jne nimel. Kui oli möödunud tunde, siis hakati ka meid kui naisi aksepteerima seal lauas, sest lõpuks oli ka meieni jõudnud toosti ütlemise kord. Ja lõpuks, kui oli aega juua igavese sõpruse terviseks traditsioonilisel moel, võeti meid täiesti omaks – oli saanud nende õdedeks:) Sõpruse terviseks juuakse siis kurikuulsast sarvest, joomise hetkeks ristatakse käed, sarv juuakse tilgatuks ning pärast seda antakse kolm suudlust põsele.

Peremehega igavese sõpruse terviseks

 Kui sõprus oli loodud ja kui mehed loa andsid, siis võisime ka meie mõne toosti ajaks püsti tõusta, nagu seda teevad mehed. Muidu meil seda luba ei olnud ja kõik toostid pidi istudes vastu võtma:)

Kuna kõik klaasid joodi alati põhjani, siis nende maru iseloom hakkas avanema kiiresti. Ennem südaööd toodi välja vana (väidatavalt 100 aasta vanune) jahipüss. Traditsioon näeb ette, et kui majas on pidustused, siis lastakse õhku tervituslask.

Mis loomulikult tähendab seda, et ka kõige üksikumas kohas leiduvad naabrid selle peale kohale tulevad:) Kõige marudamaks muutus meie poiste iseloom siis, kui kohale tulnud naabrimees valel ajal ja vale sõna toosti ajal ütles, sellele järgnes kaklus, kus partnerit ja meetoteid väga ei valitud. Käiku oleks läinud ka jahipüss, kuid tänu minu kangele eesti naise iseloomule keeldusin ma tõusmast voodist, kuhu see püss peidetud oli. Nii ma siis jagelesin seal kohaliku Gruusia mehega, kel oli hirmus vajadus püssi paugutada, sulaselges Gruusia keeles ja täiesti ebavõrses jõuvahekorras, aga õnneks jäin ma peale ja kellegi elu jäi seekord võtmata. Hirmus? - ojaaa. Aga sellel hetkel avaldus ka nende noormeeste parim pool. Meid ei jäetud selle kakluse jooksul kordagi järelvalveta, poisid tegid kõik, et meid rahustada ja meile ohutut ümbrust pakkuda. Sest tegelikult on nad imearmsad ja hästi südamlikud. Üks noormees rääkis tol õhtul mulle kogu oma eluloo – oma pere raskustest, oma murtud armastusest ja oma tulevikuplaanidest – see oli nii imearmas, kui ta oma pruunide silmade ja verise ninaga sulle otsa vaatab ja kogu südamest oma elust räägib:) Meie teiseks lemmikuks sai noormees, kes tundus neist kõige vanem olevat. See, kui palju hoolivust oma sõprade ja lähedaste suhtes ühel noormehel olla võib, on täiesti uskumatu. Ta kontrollis algusest peale olukorda, peitis ära kõik noad, paugutas tühjaks tegelikult ka püssitoru, koristas, rahustas maha kõik tekkinud situatsioonid jne. Tegelikult on see üllatav kui palju soojust ja hoolivust nende noormeeste hingedes on:)

Ajalehesse keeratud paberossi suitsetamas.

Järgmisel päeval võeti vastu otsus, et meie kolme päevane trip katkeb ning naaseme koju varem kui planeeritud. Kuigi järgmisel päeval oli tegu kõige malbemate noormeestega üldse, isegi kõik toostid järgmise päeva supral öeldi meie kolme auks:) Kuskilt olid välja ilmunud ka ports kohalikke mehi, kes meiega supra lauas liitusid. Kui me oleks kõik lauas tehtud ettepanekud vastu võtnud, siis tänaseks oleks me selle küla kõige tähtsamad prouad:) Meie meelitamiseks lubati isegi korraldada järgmisel päeval karu-jaht ning grillpidu koos ohtra karulihaga, et me vaid kauemaks jääksime:) Kuigi plaan oli ahvatlev, me siiski loobusime sellest ja naasesime tagasi reaalsesse maailma:)

Lugu sellest, kuidas meie tüdrukud kunagi mehele ei saa

Meie elukaaslaste valik on igati õnnestunud, igalühel meist on oma roll. Kes on ideaalne köögis, kes on hea mees majas, kes serveerib vannis suupisteid, kes ei lase veinipokaalil kunagi tühjaks saada jne. Igatahes tuleb tunnistada, et igal mehel meie elus saab tulevikus väga raske olema, sest me harjume siin aastaga vaid parimaga ära.

Ja sellele ei aita üldsegi mitte kaasa meie diivanil elavad Läti noormehed. Pakkusime neile öömaja üheks ööks, kuid millegipärast on nad jäänud kauemaks.. Näiteks eile, kui nad järjekordselt meie diivanil maandusid, tegid nad meile üllatuse. Lisaks sellele, et nad ootasid ära, millal me linna pealt saabume, et meiega koos chillida, olid nad küpsetanud meile ka toorjuustukoogi!!!! Mõnus on hommikul ärgata, kui noormehed sulle hommikukohvi kõrvale enda küpsetatud kooki pakuvad.

Ega järgmine kirjake ka just külmaks ei jäta:

Lisaks tulid nad meiega lastekodusse kaasa, kus veetsime suure-suurepärase pärastlõuna koos poiste ja laste ja pallimängudega. Igatahes on nad meie totaalsed lemmikud – teisi nii lahkeid, intelligentseid ja toredaid noormehi pole me Tbilisis kohanud....või üldse oma eluteel?

Igatahes, seda suurepärast seltskonda jääme me igatsema:)

Lugu sellest kuidas Mirjam endale kleidi ostis

Tänane päev oli imetore, kuidas saabki teistmoodi olla, kui hommikul Sinu diivanil ärkavad Läti noormehed Sulle ilusas Eesti keeles „tere hommikust“ ja „kus kemmerg on“ ütlevad:)

Täna hiljem alanud Gruusia keele tund lõi meie plaanid täitsa segamini, kuid see-eest suurepäraselt segamini. Täiesti arusaamatult ei ole me esimese kuu jooksul vanalinna jalutuskäiguga avastanud, kuid täna sai see viga parandatud. Ühel kõrvalisel tänaval kaltsukast möödudes jäi mu pilk pidama ühele vallatule kleidikesele, kuid võtsin südame rindu ja jalutasin sellest kaltsukast mööda, palju sa ikka neid kleidikesi kokku jõuad osta. Kuid kahjuks või õnneks ei teinud seda Mirjam. Peale pikaajalist vaatamist ja kaalumist otsustati, et seda kleiti peaks hoopis mina selga proovima ja sinna see jäigi. Sest tõeline eestlane ei suuda ühel kuumal kevadisel hommikul endale tunnistada, et see tõesti tõsi on, et õnn on meie õuele saabunud ja õue võib ka mitte teksade ja kampsuniga minna. Ja nii mu uus kleidike maailma avastama asus. Või siis vastupidi – isegi tänaval kerjavad vanamehed hakkasid mu vallatute satside peale neljas erinevas keeles suhtlema ja kohalikud noormehed püüdsid kõik võimalikke keeli kasutada, et mu tähelepanu tänaval võita, kuid tulemuseta.

Märkamatult oli aeg õhtusse jõudnud ning meie Rustavi poole teel. Nimelt eile muusikateraapia lühikoolitusel käies, saime kutse õpetajalt täna õhtusele kontserdile. Täiesti ootamatult selgus tõsiasi, et me olime kõige tähtsamad külalised sellel kontserdil – kõigepealt suunati meid direktori kabinetti, siis kontsertsaali, kus kohalikud toolidelt püsti kupatati, et meile istet pakkuda ning lõpuks pühendasid lapsed ka meile ühe täitsa- täitsa eesti keelse laulu Uno Naissoo repertuaarist. Sellele kõigele järgnes ka õhtusöök koos teiste väliskülalistega, jällegi sakslased ja lätlased. Teisi rahvusi enam väga Tbilisis ei kohtagi:)

Sellepärast mulle siin niiiiiiiii väga meeldibki - see vabadus, plaanipäratus, sest sa kunagi ei tea, kuhu päeva jooksul sattuda võid ja milliseid huvitavaid inimesi oma teel kohtad. Kas ma olen seda juba öelnud, et seda kõikke lihtsalt peab armastama:)?

Meie kardulikeele õpingud on ka edukad olnud - teame juba gruusia keeles kuidas öelda:  'püss tüdruk' (topi gogo) ja 'ma soovin printsi valge paadiga' (me minda mepišhvili tetri navi) jne. Ehk siis peamised laused ellujäämiseks on omandatud:)

PS! Kui te arvate, et olen selle kõige tähtsama unustanud, siis eksite - edusammud on meeletud - 35 kätekõverdust:)

Nädalavahetus

Meie neljas nädalavahetus viis meid linnast natuke eemale. Laupäev möödus pikniku meeleolus Kojori mäel, mis loomulikult tähendas seda, et muu hulgas tuli tegeleda ka mägironimisega. See saab juba klassikaks – alati, kui linnast välja satud miskil popil viisil, siis ole valmis ka matkamiseks mägedes:) Selle raames tegin järjekordse eneseületamise – ronisin mäe kõige kõrgemasse tippu, mis sisaldas endas reaalselt mööda mäekülge ronimist, nii et heal juhul leidsid enda varbale kivirahnul koha ja sõrmekesega said kuskilt kivinukist kinni haarata ja su seljataga oli 30 meetrit vabalangust ja varustus oli 100% tingimustele mittevastav. Lisaks käimine 20cm laiusel vanal müüril, mille kõrval oli vaid sadakond meetrit vabalangust. Aga see kõik tasus end ära!!!! See lummav vaade võtab hingetuks. Lisaks eneses selle jõu leidmine vallandas meeletu rahulolutunde, et ma olen oma hirmu võitnud! Ning kindlasti loeb ka tõsiasi, et selleks, et seda kõike teha, peab olema usaldusväärne partner kõrval - nii võib ka maailmalõppu rännata mööda mägesid:)

Lisaks mägironimisele sai ka suurepärase piknikuga tegeletud ning märkamatult liikus see 15 pealine punt meie residentsi. Nagu Gruusia kommetele kohane, siis lisandus veel paar inimest, kellega oli veel paar inimest kaasas. Ehk kui ühel hetkel peosaali (loe: meie elutuppa) naasesin, siis oli märkamatult kümmekond inimest lisandunud, kellest pooltega kohtusin esmakordselt:) Aga mi casa es tu casa ja rohkemat ei olegi vaja. Väga meeleolukas õhtu oli.

Pühapäeval külastasime Mtskheta't. Imeilus renoveeritud linnake, mille keskuses paikneb püha-püha kirik ning linna kohal mäeotsas veel pühampühampüham kirik:) Keskuses asuv püha-kirik oli nii popp koht, et selle poole tunni jooksul, kui meie seal olime, pandi paari umbes-täpselt 4 paarikest. Nagu Las Vegas Gruusia moodi – seisad aga järjekorras ja küll paari saad:) Kahjuks ei olnud see paduvihmas nii nauditav, kuid kindlasti ei olnud see esimene ja viimane kord kui sinna sattusime, sest kõikidele Eesti külalistele tuleb ju ka vaatamisväärsuseid näidata:) Seegi õhtu lõppes toreda eestipärase koduse õhtusöögiga koos kahe külalisega kodumaalt.

Kevad on käes, millest annavad märku õitsvad kastanid ja lehtedes puud ning autode aknast välja ilmunud käed. Märkamatult on kätte jõudnud maikuu, mis ühtlasi tähendab seda, et kõigest üksteist kuud on veel jäänud:)