Signagi - armastuse linn

Seekord kuulus avastamisele Gruusia armastuse pealinn. Väikene – 2500 elanikuga – Kahheeti piirkonnas asuv ning justkui mõnest Itaalia romantikafilmist pärinenud linnake, mis võlub kõigi südamed esimesest hetkest. Nii juhtus ka meiega.

Alustame kohe päris algusest. Nii nagu igasse Gruusia külakesse, viib ka Signagisse maršutka – imeodav, üllatusterohke ning ebamugav bussike. Mina näiteks terve pooleteistkümne tunnise tee veetsin vahekäigus  pisikesel taburetil, sest väikesse bussi tuleb ju kõik soovijad ära mahutada:) Sellest hoolimata olime mõne tunni möödudes nagu naksti soovitud sihtpunktis, kus meid ootas juba ees külalistemaja peremees. Külalistemaja leidsime tänu kahele Eesti sõbrale, kes paar päeva tagasi samuti seal ööbisid ja soe soovitus selle koha kohta läks igati asja ette. Tegemist on tõelise kodumajutusega, kuhu on kaasatud kolm põlvkonda ning õhkkond mis  seal valitseb on tõeliselt sõbralik – nagu olekski  koju saabunud. Kui muidu on enamus linnast riigi toel renoveeritud, siis renoveerimislaine ei olnud meie külalistemaja tänavale jõudnud ja see osa meeldis mulle enim, sest need sihitult looklevad aguli tänavad on ülimalt romantilised minu jaoks:)

Pereema meid lahkelt teele saatmas

Lõunaks kerge kõhutäis ning esimene ekskursioon võis alata, milleks oli St. Nino kirik ning selle läheduses asuv püha allikas. Pühasse allikasse võis sukelduda vaid valges kleidis ning vesi oli oodatult külm. Legend räägib, et kui seda pühas vees kastetud kleiti iga kord kui end haigena tunned magades kanda, siis kõik haigused saab ületatud imeväel. Proovime, esialgu vastuväiteid ei esita:) Väljasõidu kõige suurem katsumus ootas meid ees, kui peale allikasuplust ja pärast hirmkõrget taksohinna kuulmist  otsustasime, et võtame selle paarikilomeetrise tee linna tagasi jalgsi ette. Oi see oli raske, sest 40 kraadises kuumuses nii mõnigi kilomeeter  ülesmäge mööda kruusateed rühkida  - oioioi. Sellest hoolimata säilis rõõmus meel ning linna sisenedes piilusime sisse ühte sisehoovi, kust leidsime pererestorani, mille juurde kuulus väikene galerii ning restorani hitiks oli selle pere veinide degusteerimine. Lahke peremehega vesteldes jõudsime  kiiresti teemale, et mis me Gruusias teeme ja mis valdkonnas töötame. Kuuldes sõna lastekodu, saime kohe kutse lauda, sest selgus tõsiasi, et peremees isegi käib vahest ühes lastekodus vabatahtlikuna tööl  ja ta väga austab inimesi, kes lastega tegelevad. Seepärast ka meile peremehe kulul uhke veinidegusteerimine teoks sai.

Taamal pereisa, kelle auks meie esimesed
 tšatšapitsid tõstetud sai!

Peale kosutavat jalutuskäiku „vanalinnas“ (tegelikult kogu imetilluke linn oli justkui üks vanalinn:)) oligi aeg koju suprale minna. Kuna peale meie ööbis seal veel kuus poolakat, siis supra sai päris kiiresti hoo ülesse. Tegelikult oli tegu meie päris esimese koduse supraga, kus kogu meespere koos külalistega istub laua taga ja uhkeid tooste meisterdab ning kogu naispere vaid sööki ettekannab ja köögis askeldab. Pererahva auks sai nii mõndagi tehtud – pereisaga tšatšat joodud, pereemaga Gruusia tantse tantsitud ning perepoja pohmelli auks hommikusöögi kõrvale õlut joodud:) Perepoeg oli üldse väga tore tegelane, sest vabatahtlikult veetis ta ennem lahkumist meiega terve lõunapooliku. Lõpuks tuli välja ka tõsiasi, miks tegu armastuse linnaga on. Nimelt asub seal linnas ööpäeva ringselt avatud kabel, kes kõik soovijad paari paneb. Seega neiukesed-kaunikesed – olgem ettevaatlikud, kui perepoegadega seal piirkonnas tšatšat liiga hoogsalt manustate:)

Poola-Gruusia-Eesti rahvustants:)

Teele saime kaasa kuhjaga grusiinide lubadusi – kutse hallipäise perepoja 26.ndale sünnipäevale augustis; septembris toimuvale viinamarja korjamisele ja veini tegemisprotsessile ning kutse aastavahetuse veetmiseks lahke pererahvaga. Kui vähemalt üks neist kutsetest järgmise kaheksa kuu jooksul täitub, on väga hästi saadud:)

Lisaks neidude käekottidele, on armastuse
linnas  ka tänakivid südamekujulised!

Romantilise nädalavahetuse lõpetas suurepärane armastuslugu balletilaval suursuguses Rustaveli teatrimajas. Superluks!

Ohtlikud mõtted

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et siin  lähevad kõik soovid ja mõtted täide. Saa sa siis aru, kas siinses õhus on midagi eriskummalist mis seda soosib või on asi mõtetes:)

Meie viimane mõte, mis meie enda jaoks siiani täiesti hullumeelne tundub sai just hetk tagasi teoks:)  Nimelt kuulsime mõni nädal tagasi, et President on Gruusiasse töövisiidile tulemas ja kahjuks tänu lühikesele siin viibise perioodile ja tihedale graafikule ei ole tal aega siinsete eestlastega kohtumiseks. Meie loomulikult sellist vastust ei aktsepteerinud, mille peale järgmisel hommikul Presidendile kirja kirjutasime ning kutsusime ta endaga kaasa lastekodusse meie töö ja tegemistega tutvuma. Peale pika ajalist mõtlemist ja kaalumist arvas President, et tal kahjuks siiski ei ole aega, et lastekodus meiega liituda, aga nii palju on tal küll aega, et tublide Eesti vabatahtlikutega kohtuda! Ja nii me praegu saatkonnast Eesti Presidendi vastuvõtult tuleme!

Oi need emotsioonid ja vastusteta küsimused: Mida Presidendile kätt surudes öelda? Millistel teemadel rääkida? Kui pikk on meie President – kas kanda kontsaga kingi või mitte? Mis mu nimi on? Nii, mis ma Presidendist tean ?- hariduse poolest on President psühholoog, sündinud Rootsis, hariduse omandanud Ameerikas, olnud Eesti suursaadik Ameerikas, Kanadas ja Mehhikos, olnud kahel korral Eesti välisminister, kuulunud Sotsiaaldemograatide hulka, viie-aastane ametiaeg on lõppemas septembris jne.

Muretsemine oli loomulikult asjata. Kokkuvõttes oli väga tore tunnike, kus üheskoos  (meie ja osa Gruusias resideeruvatest eestlastest) ringis istusime ja rääkisime erinevatest teemadest – olukorrast Abhaasiast, Gruusia elust-olust ning meie tegemistest siin. Kõik küsimused said vastused ning võimas emotsioon kogu eluks kaasas. 

Ah mis siis kätte surudes öelda?

M: „Tere, mina olen Merike, vabatahtlik!“

T: „Vabatahtlik? Kas vabatahtlik nagu Eesti poisid Soome vabadussõjas?“  

M: „Ei, nii kehvasti ei ole meil läinud, et oleksime sõjarindele saabunud. Suur au on Teiega kohtuda!“

Või umbes nii – selleks hetkeks oli emotsioon nii kõrge, et pidin koguaeg endale oma nime meenutama, et ma järjekordselt ei teavitaks, et mul nimeks Maret on :)

Voh nii – ja siis te veel küsite, miks me siia tulnud oleme?

Elu lihtsalt peab armastama!

Esimesed kolm kuud

Nad on küll märkamatult möödunud, kuid see-eest märk, mille nad endast maha on jätnud, on tänaseks juba märkimisväärne.

Töö. Ma isegi ei soovi alustada meeldivatest asjadest, räägin parem hingelt ära kõige kurvema loo. Eks seda arvata oligi, et kui tegemist on lastega, siis varem või hiljem võtab see kõik ka kurvema noodi. Nii juhtus ka meie lastega, kui kaks päeva tagasi teatas „agentuur“, et lapsed peavad endale järgmise kolme päevaga uued kodud leidma. Jah, lapsed kes elavad lastekodus ja seda seetõttu, et mõnel neist ei ole lähedasi üldse või kui nad on olemas, siis tingimused, mis kodudes neid ees ootavad on liiga trööstitud ja nad ise eelistavad elada lastekodus, sest seal saavad nad korralikult süüa, rahus õppida ning  veeta aega omaealistega. Eesmärk, mille saavutamiseks nii julmi võtteid kasutatakse, on pealtnäha üllas, st. et nende elu- ja õppehooned lähevad renoveerimisele ja nad saavad naasta septembris parematesse tingimustesse, kuid siiski... Kuskil on konks ja me kardame, et see konks peitub selles, et ministeerium soovib tegelikult kõik lastekodud sulgeda ja lapsed asendusperedesse paigutada ning alles jätta vaid nn. päevakodud, kus nad saavad õppimas ja mängimas käia. Natuke grusiine kartes, siis see, mis meie lastega juhtus kõlab kahtlaselt sarnaselt, ehk neil ei pruugi septembris naastes enam olla kohta kuhu tulla.

Kuhu nad siis läksid? Enamus läks laiali Gruusia erinevatesse paikadesse kellegi lähedase juurde – vanaema, onu, tädi, ema jne.  Kuid oli ka neid, kellel kuhugile polnud minna, siis need lapsed viiakse Tbilisist 300 km kaugusele, Türgi piiri ääres asuvasse tillukesse külla ühesse lastekodusse, kus tingimused väga kiita polevat. Leidus ka neid, kes vastutahtmist ja pisarates koju ema juurde läksid, sest nad teadsid väga hästi, mis neid seal ees ootab. Või siis kahele tüdrukule leiti viimasel õhtul kasupere, kuhu nad võivad järgnevaks paariks aastaks minna ehk kuni 18 aastaks saamiseni. Ehk see on esimene märk sellest, et tegelikult on toimumas teismoodi asjalood..

Jah, see kõik on uskumatult raske ning pead vangutama panev, kuid meie võimuses on tegelikult liiga vähe asju, mida me ka tegelikult muuta saame.

Grusiinid. Eks selleks tulebki kaugele kodust eemale tulla, et mõista millises heaolu riigis me ise elame:) Mulle küll meeldivad grusiinid väga oma sõbralikkuse ja lahkuse ning oma pikkade traditsioonide austamisega, kuid kõik mis puudutab poliitikat, äri ja asjajamist, siis selles nad kahjuks väga edukad ei ole. Nii nagu üks kohalik noormees meile tunnistas, et tema ei soovi kunagi eurooplaseks saada, sest talle meeldib asja ajamine Gruusia moodi – kõigepealt tuleb pere, sõbrad ja nendele aja pühendamine ja siis täiesti kolmanda järgulisena tuleb töö. Tore, eks lühiajaliselt on see fun, aga kahjuks palju eeldusi see edukale tulevikule ei loo:) Nagu ennem öeldud, siis tegelikult on nad vahvad. Ma arvan, et mul on neilt paljugi õppida. Ma olen küll siiani arvanud, et olen hästi lähedasi inimesi hoidev ja austav, kuid grusiinidelt võtan küll jäägitu armastuse oma lähedaste vastu kaasa:) Nad on nii uhked oma kultuuri ja tavade üle, mis loomulikult teeb neid kõige erilisemaks maailmas:) Selleks, et neid paremini mõista, oleme hakanud enda ümber rohkem kohalikke sõpru hoidma – sest kunagi ei tea, kuhu nad sind kutsuda võivad ning millist osa oma kultuurist Sulle avavad. Meie sellepoolest oleme jällegi kõigele avatud:)

Mina. Tegelikult see natuke hirmutab mind, kui palju ma selle aastaga muutuda võin. Täna võib tunnistada, et protsess on alanud. Esialgu olen ma veel ise, kuid uusi asju, käitumismalle, mõtteid on palju tulnud ja tihti on nad just vastupidised sellele, mis on nad eelnevalt olnud. Alates maitsemeele muutusest kuni usu muutuseni välja:) Eks näib, tee on veel päris pikk käia.

Suhted. Siinne usk, mis on täiesti erinev meie omast ja mille mõju avaldub kõikjal, hakkab mulle üha rohkem meeldima. Vanade traditsioonide kohaselt käib siin noorte vaheline sõprus sündsat viisi, st. et abielule eelneb pikk sõprus ning süütus kaob alles koos abieluga. Loomulikult on reaalsest elust palju vastupidiseid näiteid tuua ja reaalsuses eksisteerivad siin kliinikud, mis taastavad tüdrukute süütuse, kuid samal ajal toimuvad täiesti reaalselt siin endiselt ka pruudiröövid. Seda suuremas osas küll mägipiirkondades, aga on näiteid ka Tbilisist. Ehk kui noormees on sobiva neiu endale välja valinud, võtab ta jõuga kaasa kui vabatahtlikult tulla ei taha ning teeb enda omaks. Tüdruku enda ja vanemate uhkus on põrmustunud ning ei jäägi muudki üle kui pulmad teha. Kui sellised äärmuslikud variandid välja jätta, siis mulle tegelikult meeldib see, et pigem pannakse rõhku teineteise tundma õppimisele ja alles jäägitu armastuse korral on aeg teineteist lähemalt tundma õppida.

Lapsed. Emotsioon seoses lastega on täitsa ühtemoodi  - nendele mõeldes valgub silmanurka alati pisar:) Kui viimased päevad seoses nende raske saatusega on silmanurka pisar vaarunud, siis täna oli täiesti uus kogemus. Käisime täna meie teiste laste suurkontserdil, milleks nad viimased kuud usinasti harjutanud on. Ja nad on niiiiiiii armsad ja andekad - lihtsalt võimatu on nende oskuste üle muudmoodi rõõmu tunda kui vaid rõõmupisaraid valades:) Seega meie elu kõige rõõmsam osa on meie lapsed:) Neid lihtsalt peab armastama:)
Samas on kummaline kuulata ühte meie kõige andekamat 16-aastast neidu, kes arutles selle üle, kuidas talle tema valitsus ja riik ei meeldi, sest see, mis nendega toimus on täiesti taunitav. Ja seepärast õpib tema nii palju kui võimalik, et enda ja kogu oma riigi tulevikku muuta, et demograatia, mis siin kirjade järgi valitseb ka lõpuks teoks saab. Neid lapsi lihtsalt peab armastama.

Aga muidu on elu ilus – meel on rõõmus, rahulolu hinges õige otsuse tegemise üle ning seiklused jätkuvad:)

Nooruspõlv

Me kohe oskame vahel sattuda olukordadesse, mis meenutavaid neid pööraseid hetki nooruspõlvest:) Näiteks kui ühel hetkel istud autos kolme võõra noormehega, kellest vaid ühega oled korra varem kohtunud, et kuhugi järve äärde piknikule sõita, siis seda võib täiesti kindlalt nooruspõlve rumaluseks nimetada, ainult selle vahega, et me pole enam noored:)

Tbilisi meri

Aga sellegipoolest oli tegemist ühe üritusega, mis meie siinolekule värvi juurde annab:) Meie jaoks on see kõik uus ja isegi ütleks, et (tragi)koomiline, aga paljude jaoks on see elu ise:)

Niisiis, tänu meie eksootilisele välimusele (loe: heledanahalised-  ja juukselised), saame me tihti tähelepanu ja kutseid igasugustele vahvatele üritustele. Ehee, näiteks ühel õhtul kohtasime juhuslikult tänaval ühte aseri noormeest, kellega olime eelmisel õhtul ühe sõbra sünnipäeval kohtunud ning lisaks sellele, et noormees teadis vähemalt kahte sõna eesti keelt („kuidas läheb“), ei suutnud ta ära uskuda, et ühel tütarlapsel võivad kohevad blondid lokid olla ja nii ta täitsa juhuslikul hetkel vestluse jooksul ei suutnud oma kiusatusele vastu panna ja pidi etteteatamata mu kiharaid katsuma – ega sellist asja nagu seda on blondid lokid pole ju varem nähtud:)



Nii, tagasi asja juurde. Ei saa küll öelda, et käisime esmakordselt piknikul kohalike noormeestega, aga järve ääres ja ujumas küll. See veehoidla, mis kannab nime Tbilisi Meri,  juba peaaegu et natuke lõi koduse tunde, aga Pärnust ja merest on asi ikka väga kaugel. Kui miski muu mind koju tagasi ei too, siis saun ja meri kindlasti: )  Muidugi juba minek sinna oli väga meeleolukas ja poole tunnisest sõidust sai tänu organiseerimatusele nii mõnigi tund. Ei jõudnud me ära mõistatada, kumb variant oleks parem olnud – kas see, et noormehed ise eelnevalt poest kõik vajalikud toiduained hangivad ja sellega oma mehelikkust ja iseseisvust näitavad või see, et meiega koos poodi külastada sooviti, et me saaksime valida sealt kõike, mida vaid soovime. See lause hakkab juba glišeeks kujunema:) Gruusiale omaselt, ei saa sa kõike vajalikku ühest poest – selleks tuleb vähemalt kolme erinevat marketit külastada. Nii me ühe marketi ukse taga autos istusime, kui üks noormees kahe roosiga meie juurde naases. Olimegi ennem omavahel kurtnud, et kohvikusse ja kirikusse on meid eelnevalt viidud küll,  aga lilli pole meile veel keegi kinkinud, seega see etapp ka nüüd läbitud. Tuttuus etapp oli see, kui noormees, keda esmakordselt kohtasin, põlvele langes ja puulehekeste pealt hakkas vaatama kas ma teda armastan või mitte „ugvars var – ar ugvars“ jne jne:) Nii ta süda murtud sai, esimest korda. Teist korda selle pärastlõuna jooksul murdsin ta südame siis, kui keeldusin ta kõrvale autos istumast. Lõpuks peatas ta auto ja keeldus edasi sõitmast, mille peale ma teavitasin, et võin takso ka võtta: ) Õnneks lõpuks ta sõber nõustus ta kõrvale esiistmele istuma, et sõit jätkuda saaks:) Ja seal oli vist ka kolmas kord, kui ma ei nõustunud temaga rohkem kohtuma. Vaesekene, loodan, et ta saab sellest üle:)

Selle pärastlõuna jooksul sai hangitud ka Gruusia šašlõki retsept, mis tuleb nüüd siit:

Šašlõkk Gruusia moodi

Lõigu liha tükkideks, 7x5 cm - no siuksed korralikud ikka

Aja varda otsa, mille teed ise puuoksast

Määri kokku jämeda soolaga ja pista kohe tulele, ilma marineerimiseks aega andmata

Serveeri koos viilutatud mugulsibulaga

Ja nii lihtne see ongi!

Ühesõnaga – elagu antropoloogilised uurimused!

Märka inimesi ja lihtsaid asju enda ümber

Meie  kooliteele, mida käime juba kaks kuud ja kolm korda nädalas, jääb nii mõndagi. Ühel ilusal päeval astusime sisse etnograafia muuseumisse ja loomulikult olime välja valinud selleks kõige õigema päeva puhtjuhuslikult – tegemist oli muuseuminädalaga, mis tähendas seda, et just sel päeval oli sellesse muuseumisse sissepääs tasuta:) Siin iseenesest juhtud tegema õigeid asju õigel ajal:)

Täna oli aeg külastada teel olevat Hiina Teemaja. Või siis tegelikult, need viis minutit, mille Mirjam veetis poes teed ostes,  olid väga tõhusad. Mis iganes nippe ta selleks kasutab, aga peale 5 minutit olime oodatud degusteerimisele ja nii ühest  põgusast poe külastusest sai meeldiv tunnike.

Tegemist oli ühe toreda poehärraga, kes on aastaid Hiinas elanud ja siin Gruusia teemajanduse enda hooleks on võtnud. Ta kasvatab Lääne-Gruusia külakeses nimega Guria ise teepuid, peamine rõhk on mustal teel, aga ta on võtnud ka südameasjaks seda kultuuri rohelise tee kasvatamisega viljastada. Mõistagi, lisaks Gruusia rohelisele teele pidi head rohelist teed saama veel vaid Hiinast ja Jaapanist. Üleüldse Gruusia teekultuur on saanud alguse Hiinast ja kõigest 80 aastat tagasi. Teelehtede korjamiseks on siinses kliimas ettenähtud 4-5 kuud, parim aeg selleks on loomulikult kõige kuivem kuu ehk august. Aga täna võib juba mai saaki poest osta.

Loomulikult sinna juurde teab onu rääkida erivate teede mõjudest ja otstarvedest. Mirjam sai oma köhale leevendust taimeteega ja kui mina küsisin, kas mu peavalule on ka mingi leevendus, siis arvati, et esiteks peaks ma tegelema taichi’ga, mille õpetaja ta juhuslikult ka on ning teiseks peaks ma loobuma padjaga magamisest. Pealegi kõige parem padi ilusale ja tervele  naisele pidi olema tugev mehe käsi ja mehe käest Gruusias ei pidanud puudust olema. Eks tal endalgi ole poeg, kes vabalt gruusia, inglise, vene ja hiina keelt räägib ning kes ülikooliski õppinud:)

Tegelikult on tee joomine väga tähtis protseduur. Alates serviisist ja kõikidest vahenditest. Kõige õigem on teed juua miniatuursetest kaussidest, mida liigutatakse pinsettidega ning tee, mis lõpuks sinu kaussi jõuab on eelnevalt veel paarist nõust läbi käinud. 

Alustame algusest. Ühest korralikust teepurust saab kuni 5 tõmmet. Esimene tõmme ei kuulu joomisele. Seda lastakse tõmmata sekundi ning saadud veega loputatakse kõik tassid üle. Märkimisväärne on ka see, et isegi keedetud vesi lastakse kannu puru peale läbi sõela. Teine kuni viies tõmme kuulub joomisele, nendest kõige paremad on teine ja kolmas – kõige rikkalikuma maitsega.  Seekord pakuti meile Hiina valget teed, mis pidi olema eriti kasulik naistele ja nende nahale ning neerudele. Maitse poolest oli tegu nagu pärnaõieteega koos mõruda meega. Pealegi – teed ei jooda kunagi suhkruga, kui siis meega. Ja mett ei panda mitte tee sisse, vaid suhu keele alla:) Sest kuumas vees kaotab mesi kõik oma raviomadused.   

Endiselt kõige nauditavam osa Gruusia puhul on spontaansus, sest sa kunagi ei tea kellega ja kus sa kohtuda võid!

Tbilisi – the city that loves You!

Külalised

Eestlased on teinekord täitsa toredad, eriti kui nädala jooksul kolme erinevat seltskonda võõrustada. Eriti tore on asja juures see, et peale kahte kuud on meist suurepärased võõrustajad saanud :) Jep, see võttis kõigest kaks kuud, et turistist kohalikuks saada:)

Nii, kes olid esimesed. Ahjaa, teisipäeva õhtu veetsime väga toreda seltskonnaga, kes olid siin koos uusi veinisorte avastamas. Imetore õhtu huvitavate teemade ja imeliste inimestega. Esimene kord mäe otsas Ema Gruusia juures.

Järgmisel õhtul külastasime Ema Gruusiat koos meie imearmsa Agnega.  Ja õige meeleolu loomiseks olid meiega kaasas ka kolm kohalikku noormeest, kes olid kaks päeva tagasi meile õiget Gruusia veini proovimiseks lubanud tuua. Tõidki, üks kehvemaid veine, mida ma proovinud olen, aga suguvõsa kiitmiseks pidi ka kiidusõnu jätkama, seega hea valetamisoskus tuleb kasuks:) Lisaks imemaitsvale piknikule ja kohutavale veinile pakkusid nad äikeselist taevast, Gruusia laule ja tantse, kohisevat koske ja head seltskonda. Järjekordne tore õhtu oli meil.

Ülejärgmisel päeval saabusid meile külalised peaagu et nädalaks. Hea külalislahkuse märgiks otsustasime kollektiivselt, et asjatu on ennem külaliste saabumist magama minna. Olime unustanud asjaolu, et kui lennuk saabub 3:40, siis külalised meie juurde saabuvad umbes poole kuue paiku. Pärast šhampanja joomist ja maasikate söömist oli aeg kaheks tunniks magama minna, et hommikul Gruusia  keele tundi tõttata:) Ja imelised seiklused algasid siit.

Külaliste jaoks on meil juurutatud välja mõned tähtsad traditsioonid. Lisaks öisele vastuvõtule koos šhampanja ja maasikatega, järgneb vastuvõtt esimesel õhtul uhkes restoranis koos traditsioonilise muusika ja tantsuga. Ja sinnajuurde ka kõik muud traditsioonid ja kultuurilised eripärad. Esimeseks eripäraks on loomulikult see, kui ühte maskuliinsesse restorani saabuvad viis Eesti naist. Õhtu lõpetuseks oli sõprussuhe kõrvallauas olevate bändimeestega loodud ning nii meie jaoks esimesed laulud lauldi ja esimesed veinid meie lauda saadeti. Kui aeg oli edasi liikuda ja järgmisesse restorani liikuda, siis ei läinud kaua aega mööda kui ettekandja küsis kust me pärit oleme. Läks veel viisteist minutit kui bänd eesti tüdrukute jaoks loo pühendas ja sadakond restoranis olevat meest kõik pilgud meie poole suunas. Oli aeg kodu suunduda.

Ja järjekordne õhtu viis meid ülesse Ema Gruusia juurde, oh neid imelisi säärelihaseid, mis kasvavad mühinaga kui nädalas vähemalt kolm korda kui mitte rohkem mäkke ronida:) Nagu meie tuttuus kohalik sõber teavitas, siis turistina on siin  linnas eriti turvaline olla ja nii  ongi, õhtu lõpetuseks valvas meid politseionu kuni lahkumiseni. Siin on endiselt tore elada.

Ja kohati teevad grusiinid toredaid asju ka – pärast kahte kuud ootamist saabus lõpuks päris-päris sauna aeg, mille leidsime ühest paljudest banjadest. Super ja nii kummaline, millest kõigest võib eemal olles puudust tundma hakata.

Seega, kõik külalised on endiselt väga oodatud, tegemis jätkub siin kauemaks!

Koos külalistega sai taaskord linna avastatud ja antropoloogilisi uurimusi tehtud. Nimelt sõbralikud toakaaslased nagu mul on, kinnitasid kõik üheskoos, et selgaproovitud põlvest natuke ülespoole ulatuv kleidike on hea ost. See väide sai kiiresti ümberlükatud, kui linnapeal liiklusohtlikud olukorrad hakkasid tekkima:) Mõned turistiklõpsud ka toredatest jalutuskäikudest:

Vajalike asjade transport Gruusia moodi, isegi politseionu võtab pildistama.

Arvet võib ka nii serveerida

Meenutusi lapsepõlvest



Külalisteraamatusse sai kohustuslikus korras ka kirje jäetud





Kunstiturg, oi kui paljud maalid sealt võiks minu kodu seinu kaunistada





Hooaeg on alanud



Edusammud kätekõverduste valdkonnas on ka täiesti olemas: 40 :)

Meie poisid

Teatavasti on alates sügisest siinses ülikoolis õppinud kolm toredat vahetusüliõpilast Tartust. Meie poisid. Ja kuna aeg möödub siin lennates, siis märkamatult jõudis kätte aeg, kus poisid tuli lennukile saata. Meie jaoks tähedas see toredat kolme viimast õhtut koos nupukate noormeestega.



M-klubi Gruusia moodi: Maret, Mattias, Merike, Mirjam, Mathis ja Madis



Meie kohtumised poistega ei ole küll olnud sagedased, kuid see-eest need vähesed kohtumised kahe kuu jooksul on olnud vägagi intensiivsed. Piisavalt intensiivsed, et korralik jälg meie hingedesse jätta:) Siikohal jätan kirja panemata kõik naljad ja ühised emotsioonid, sest need elavad meie südametes veel kaua ja kõrvaltvaatajatele ei pruugi nad üldse nii naljakad olla:)



Eesti tüdrukud Eesti poiste peole minemas - ägedad kostüümed eks?



Lisaks kolmapäevasele ametlikule lahkumispeole, mis oli väga meeleolukas, järgnes neljapäeval armas kodune õhtusöök meie juures ning lisaks reede õhtune pubiralli poiste lemmikkohtades, et nad lõpuks öösel lennukile saata.



Mulle väga meeldib, et inimesed on hakanud oma siinseid viimaseid õhtud meie juures veetma – millest võiks isegi järeldada, et meie kodu on tore ja soe koht, kuhu on alati tore tulla:)

Igatahes poisid, aitähh, et olemas olete! Ja ärge muretsege – ükskord me kohtume niikuinii:)

Ja nii nad läksid:(